Kui
ma valge peenra rajamist 3 aastat tagasi alustasin, oli selles kohas
palju rohkem valgust. Seepärast sai sinna ka istutatud
valgusnõudlikke taimi. Rajamise hetkel ei tabanud ma ära, et
peenrast üle tee kasvavad männid ja pajud igal aastal kasvavad, nii
nagu puudele ikka kombeks. Nüüd vaatan ma ikka üha tihedamini kord
peenara poole, kord puudele ja mõtlen, mis küll varsti nende
taimedega saab, kes rohkem päikest vajavad. Metssalveid juba
kipuvad pisut liigselt välja venima, karpaadi kellukas lamandub ning
harilik iisop samuti. Kui taimed veel väikesed olid ja harilikule
iisopile piisavalt valgust jätkus, oli ta üks mu lemmikutest, nüüd
siin teiste taimede varjus ei anna ta enam efekti. Seepärast on
talle broneeritud koht uuel istutusalal pargis, mis saab olema valgusküllane.
Ülejäänud taimed
saavad praegu hästi hakkama. Hetkel teeb mulle muret hoopis see, et hiired
ja vesirotid on tee mu peenrasse leidnud ja eks kevadel paistab, kui
suurel määral nad mu sibullilledega on maiustanud. Tundub, nagu
teeksid nad hetkel lilleseadet. Kedagi teist mul selles
kahtlustada väga pole, et nad kellukaid ja tähtputke õisi ära
lõikavad ja alles jätavad vaid lehed.
Valge peenra kohta tuleb
öelda, et sellel aastal oli ehk kõrghetk ikkagi kukekannuste õitsemise
aeg. Mulle meeldib see aeg vist seetõttu, et õisi on veel piisavalt vähe ning nad ei sega üksteist. Tegelikult ka eelmise aasta praegusel hetkel oli väga ilus, kui õitsesid
korraga floksid, monardad, siilikübarad ja virgiinia tonditupikud.
Sellel aastal sai aga aed-monarda `Schneewittchen` pisut kannatada ja
ei moodustanud selliseid võimsaid puhmaid. Mida sügise poole, seda
rohkem tuleb esile peenras taimede tekstuur ja tegelikult mulle see meeldib. Seetõttu ei lõika ma ka näiteks tagasi mets-salveid
`Schneehuegel`, sest ta on minu meelest äraõitsenult nii põnev.
Ja lubasin oma lemmikutest kirjutada ju, tundub nagu olekski praegu kõik mu lemmikud õites :D Ehk siis neid on nii palju, kellega ma väga rahul olen. Siin alumisel pildid näiteks siilikübra sordid, virgiinia tonditupik Physostegia virginiana (ilma selleta ei saa lihtsalt!), liatrised Liatris spicata (natuke pipardavad mul, aga nendega saab nii põnevaid kompositsioone) ja aniisi-hiidiisopid Agastachae foeniculum (suve teise poole superkangelased, kes on minu penras siiani olnud lühiealised, kuid külvavad end seemnest). Mõned mu lemmikud on ikkagi ka ära õitsenud, just lõikasin maha musta vägiheina, sest röövikud olid ta sellel aastal nii auklikuks söönud, et ei passinud neid peenrasse jätta. Ja kaljumaran Potentilla rupestris kevadelemmik kindlasti ning mets-salveisid võin kasvõi kümme korda järjest kiita. Kui saan, siis teen neist ikkagi eraldi postituse.
 |
Järgmine
aasta on plaanis siis mõned muudatused peenras. Ühele kolmest
harilikust kitseenelast otsin uue koha, sest ta nad laiutavad peenras
liigselt. Sama pean ütlema näärlehise kibuvitsa kohta. Neile
mõlemale on ehk vääriline koht päris seal samas kõrval, põõsaste
istutusalas, kus nad oleks valgele peenrale kaaslasteks. Natuke rohkem
tahaks ma valgeid siilikübaraid peenrasse, suuremat laiku virgiinia
männasmailase küünlaid. Ja kulla-kallis põdrakanepi valge vorm kogub jõudu, ilmselt hakkavad küünla kujulised õied omavahel võistlema ja järgmisel aastal soovin hoopis rohkem kerajaid vorme. Kui talv neile liiga ei tee, siis loodan
järgmisel suvel peenras õitsemas näha ka kahkjat siilkübarat
`Hula Dancer` ja valgeõielist odajat raudürti. Mõlemad panin
sügisel seemnest ja odajas raudürt hakkab näitama juba peenramaal
valgeid õisi. Jätan ta istutamise siiski kevadesse. Ilusaid puhmikuid moodustavaid kõrrelisi tahaks ka veel katsetada, praegu on minu huviorbiidis igasugused lubikad, nii Eesti looduslikud, kui võõramaised. Mulle näiteks meeldib väga sügislubika heleroheline puhmas, mis toob teisi rohelisemate lehtedega taimi hästi esile. Preeria pillahein on ka nii kauni peene lehega, talle olen siiski praegu leidnud koha teises peenras.
