Tervitus!
Siin
ma nüüd olen, alustamas oma esimest aiajuttu. Kuidas ma siia
jõudsin? Viimastel aastatel olen palju sellele mõelnud, mis on
minu elus tõeline südame kutsumus.
Lapsepõlves olin loodusega
sinasõber. Mulle meeldis väga põhikoolis ja keskkoolis bioloogia.
Ülikooli läksingi bioloogiat õppima just seetõttu, et mind on
alati vaimustanud kasvav elu minu ümber, mulle meeldib seda avastada
ning nautida. Ja kui ma tagasi mõtlen oma lapsepõlvele, siis
taimede(ga) kujundamine on samuti olnud asi, mida olen palju katsetanud. Kui ma päris väike olin, said minu käe läbi
mitmed pajupõõsad ümarama vormi. Kevadel jällegi hooldasin ma
pokusid, neid kammides ja lõigates.
Ema mind vist veel suurt aeda
kujundama ei lasknud või ei taibanud ma seda küsida, seepärast
sai oma kujunduse pisike kraaviperv. Minu kallis linnamamma oli see,
kes andis mulle täiesti vabad käed oma suvila lillepeenra
kujundamisel, see oli temast ääretult armas. See oli mu esimene
suurem projekt. Kui hästi või halvasti see välja tuli, see polegi
ju tähtis. Veel mõned suvelillepeenrad mu ema aias ja siis jäi asi
soiku. Ma polnud varem seda taibanud, kuni ma oma esimese lapsega
koju jäin ning aega oli rohkem, et mõtelda oma elu mineviku ja
tuleviku peale.
Ülikoolis sai bioloogiat õpitud molekulaarsemal
tasandil. Töökoht oli ka päris molekulides kinni, välja arvatud
kolm aastat koolis õpetajana, mis oli ka suurepärane väljakutse.
Ja nüüd olen ma leidnud tee aiakujunduse juurde tagasi.
