Et
rajada peenar, mis aiaomanikule vahepeal ka rahu annaks, tuleb iga liigi ja
sordi hingeelu peensusteni tunda. Hea on teada, millised liigid on lühiealised,
kes kipuvad peenras laiutama või ringi rändama, ning kes “rõõmustavad” sind
seemnekülviga.
Kirjandust lugeda on
mõistlik, ent igas aias on tingimused erinevad ja mõnikord käitub taim hoopis
teisiti, kui targad raamatud räägivad. Seega tuleb ikka kõik oma aias läbi
katsetada.
Kesksuvine valge peenra kooslus. Madalamatest
taimedest õitsemas sarvkannike `Alba Minor` ja karpaadi kellukas. Järgmises
peenras vasakult lakkoder, keskel püüab pilku pärl-hõbeleht 'Neuschnee' ja vasakus ääres on mets-salvei puhmikud.
Minu 30 ruutmeetrises peenras kasvab
nüüdseks kokku 40 liiki ja sorti valgeid püsikuid, katsetanud olen ma selles
peenras umbes 60 eri taime. Suure arvu üle rõõmu tunda ei tasu, sest selline
liigirikkus nii väikesel alal ajab kergesti pildi väga kirjuks. Just nii, ka
ainult valgetes-rohelistes toonides peenar võib liiga kirju olla! Võib ju
vabandada suurt valikut sellega, et üks püsik õitseb heal juhul 3–4 nädalat ja
need, kes õitsevad suve alguses, annavad ülejäänud suvel lihtsalt rohelist
lehemassi. Lihtne see taimede omavahel sobitamine siiski pole.
Metsülane
eelistab küll aluselisemat mulda, kuid on suhteliselt vähenõudlik. Miinuseks on
tema kiire levimine peenras.
Kui ma neli aastat tagasi selle peenra
rajasin, ei osanud aimatagi, et harmoonilise tulemuse jaoks nii palju vaeva
tuleb näha. Kui ma nüüd uue peenraga alustaksin, ei paneks ma kõrvuti kahte
samal ajal õitsevat taime. Kui siiski seda teha, peaks jälgima, et õied värvuse
ja kuju poolest teineteisega sobiksid. Eriti raske on kokku sobitada näiteks
mitut samal ajal õitsevat suurte õitega liiki. Lisaks vaataksin kogu
taimevaliku puhul, et ei esineks eri toonides õisi. Nimelt kreemikas toon ei
sobi kokku puhasvalgete õitega. Kreemikate õitega on näiteks viljatu kurereha
‘Biokovo’ ja harilik kitseenelas. Minu silmis rikuvad nad pildi ära, kuigi
mõlemad on väga kaunid liigid.
Teravaõieline kastik `Avalanche` koos kaljumarana ja tulbiga
`White Triumphator`
Tüütud taimed laisale aednikule
Olen oma peenardes taimedega suhteliselt
karm – kui ikka midagi ei meeldi, siis tõstan peenrast välja. Nii juhtus
näiteks hariliku põdrakanepi valgeõielise vormiga. Ootasin pikalt teda oma aeda
ja kui ma eelmisel kevadel ta lõpuks taimevahetuse käigus sain, siis hellitasin
seda väikest taimekest hea ja paremaga, et ta kiirelt kosuks.
Peatselt ei suutnud ma oma silmi uskuda,
kui ühest sõrmepikkusest võsukesest oli hargnenud 2 meetri raadiuses igale
poole maa-aluseid risoome ja seda muidugi teiste puhmikute sisse. Tõstsin ta
kurbusega, kuid siiski kiiremas korras valgest peenrast välja ja istutasin
parki peenrasse, kus tal on võimalus laiutada. Küllap ma lootsin, et ta pole
nii invasiivne, kui on tema roosaõieline vorm looduses.
Võsa-raudrohi
`The Pearl`on väga ilus, kuid raskete täidisõite tõttu vajab toestamist.
Siin valges peenras olen ma aastate
jooksul kasvatanud veel mitmeid liike ja sorte, mida tuleks ristida tüütuteks
taimedeks ja seda mitmel põhjusel – kas nad levivad samamoodi kui see
põdrakanep maa-aluste risoomidega teiste puhmaste sisse, või annavad liialt
seemnekülvi. Minu jaoks on üks väga tülikas taim mägijumikas.
Kuna tema puhmik kippus pärast õitsemist
lamanduma, otsustasin ta välja võtta. Kui kellelgi on teda plaanis kasvatada,
siis peaks teadma, et tema peenrast välja kaevamisel tuleks olla väga
ettevaatlik, sest tema paksud juured, mis on suhteliselt sügaval, kipuvad
murduma, ning igast juurest areneb uus taim. Nüüd juba teist aastat ilmub
siin-seal välja uusi mägijumika taimekesi, mida ei õnnestu kogu juurega kätte
saada.
Taim, kellest ma ei suuda loobuda, kuid
kes annab igal aastal ohtralt seemnekülvi, on hiidiisopi valgeõieline vorm.
Suve lõpul ei raatsi ma teda ilusate püstiste seemnepeade tõttu tagasi lõigata,
ja kui talveks seemned maha pudisevad, on kevadel pool peenart taimi täis.
Usinat rohijat see häirida ei tohiks, ja teisalt on see seemnekülv ka hea, sest
hiidiisopid kipuvad meil olema lühiealised.
Hiidiisopi
valgeõieline vorm on suve teisest poolest kuni sügiseni peamine pilgupüüdja.
Valge peenra aastaring
Kevadel alustab selles peenras esimesena
kirju püvilille valgeõieline vorm, mis õitseb väga pikalt. Tegelikult võiks ju
ka alustada hariliku lumikellukesega, aga nii kaugele pole ma oma
toimetamistega veel jõudnud. Järgneb liiliaõieline tulp ‘White Triumphator’,
olen siia peenrasse hajusalt istutanud 50 sibulat. See on hilisem tulp ja
sellel aastal lõpetas ta õitsemise alles juuni keskel. Nüüdseks on õitsemise
lõpetanud ka liblikjas kannike, mis on tõeliselt armas peenraääre pilgupüüdja.
Ta teeb küll pisut seemnekülvi, kuid see on siiski talutav.
Liblikjas kannike on suurepärane peenraääre taim, mis
moodustab kena läikiva lehestikuga puhmiku ja õitseb väga pikalt.
Hetkel õitseb mitmel pool peenras
kaljumaran, mis oma õhulise õiepilvega annab juba varasuvel peenrale kõrgust.
Hiljem lõikan tema õisikud maha ja nii jääb temast järele ainult 15 cm kõrgune
ilus leherosett. Kaljumaranast veidi hiljem hakkavad õitsema tõrvalilled ning
järgmisena metssalvei ‘Schneehügel’. Olen metssalveisid palju kasvatanud, ja
seda valgeõielist sorti tõstaks teistest esile väga pika õitsemisaja poolest. Alguses
on see küll rikkalikum, kuid õisikute kuju annab kogu taimele ilusa struktuuri
kuni sügiseni.
Kaljumaran
õitseb suve alguses väga pikalt.
Kui metssalveisid oma aeda istutada, peaks
hoolitsema, et nad välja ei veniks ja kompaktse puhmiku moodustaks, sobib neile
pigem väheviljakas parasniiske kuni kuiv kasvukoht. Mulle meeldib väga ka
kerakellukas ‘Alba’, mille õitsemine jääb küll lühemaks ja leherosett ise on
ainult 10 cm kõrge ja mittemidagiütlev.
Kerakelluka
`Alba` õisikud metssalvei puhmikute vahel.
Seetõttu olen ta pannud peenrasse mõne
keskmise kõrgusega puhmiku taha kasvama, sest õitsedes on tema kaunis õisik oma
40 cm kõrge ja paistab kenasti puhmikute vahelt välja.
Kõrgemakasvulised lemmikud
Selle peenra kõige majesteetlikum aeg on
juuni lõpus, kui õitsevad kukekannused. Neid on siin mitmeid liike ja sorte,
osa ka seemnekülvist tulnud, seega täpset sordinimetust igaühele anda ei saa.
Kukekannuste puhul on miinuseks ikkagi see, et raskete õisikute tõttu vajavad
nad toestamist. Samuti tuleb pärast õitsemist puhmik tagasi lõigata ja nii jääb
peenrasse mingiks ajaks auk.
Aed-kukekannuse õisikuküünlaid näeb peenras päris pikalt,
sest erinevad sordid hakkavad eri ajal õitsema.
Mina olen lahendanud selle probleemi nii, et olen
kukekannuste ette istutanud siilkübaraid. Siilkübara puhmikul läheb suve
alguses aega, enne kui ta kõrgusesse hakkab kasvama, ja seetõttu laseb ta
kukekannusel ilusasti välja paista. Selleks ajaks, kui kukekannus õitsemise
lõpetab, on puhmik piisavalt suur, et auku peenras varjata. Ja muidugi ei sega
nad üksteist oma õitsemisega. Selliseks varjutajaks võiksid sobida ka veel
astilbed.
Valged lilled: Kesksuvised õitsejad valges peenras: 1-
metssalvei `Schneehügel`, 2- hulgalehine lupiin, 3- must vägiheina valgeõieline
vorm, 4-alpi aster, 5- harilik kurekell,6- harilik murtud süda `Alba`, 7 –
verev kurereha `Alba`, 8- aed-kukekannus 9- harilik öölill 10 – sarvkannike
`Alba Minor`
Kõrgemakasvulistest püsikutest on minu
lemmikuteks veel mitmed juulikuised õitsejad. Siin on neid palju ja pilt võib
pisut kirjuks minna. Küünlakujuliste õisikutega on virgiinia männasmailase
‘Diana’ ja ‘Alba’ ja musta vägiheina valgeõieline vorm. Nendega sobivad hästi
kokku kerajate õisikutega aedmonardad ‘Schneewittchen’ ja ‘Snow Queen’ ning
valkjas mesiohakas ‘Arctic Glow’.
Olen peenrasse püüdnud sobitada ka mõned
kõrrelised. Siin on harilik sinihelmikas ‘Heidebraut’ ja ‘Paul Petersen’ ja
valgekirjude lehtedega teravaõieline kastik ‘Avalanche’. Viimane on oma
lehestikuga tõeliselt efektne. Suve lõpetavad õiekas aster ‘White Ladies’ ja
haraline aster, mis õitsevad sügiseni välja, ja seejärel võib ootama jääda juba
järgmist kevadet.
Tähkjas liatris siilkübara, suureõielise härjasilma ja
virgiinia tonditupikuga.
Artikkel ilmus ajakirjas Maakodu
01.07.2017