Lehed

laupäev, 31. oktoober 2015

Umbrohu ilu

Üks pisike vahepostitus umbrohust või siiski, vikipeedia ütleb, et umbrohi on taim, kes kasvab haritud maal inimese tahte vastaselt. Sellel külmamailasel lasin ma küll rahulikult jaapani enela peale toetuda, küllap siis vist ikkagi mitte enam umbrohi. Rõõmustas silma päris kaua.
Eesti looduses kasvav külmamailane ( Veronica chamaedrys) 

esmaspäev, 26. oktoober 2015

Valge peenra asukad II

Kui sügisel, ilmade halvenedes, satub arvuti taha rohkem aia pilte vaatama, tundub kõik see suvine ilu peenardel palju kaunim, kui suvel oskan hinnata. Eks ta vist nii olegi, et talvel vaatame igatsusega rohelist ja suvel on talvised karged pildid palju lummavamad. Isegi teatud umbrohud peenardel tunduvad ilusad, rääkimata siis aasadel valitsenud värvipillerkaarest. Suvel sai palju kaameraga pildistatud, aga sinna kaamerasse need pildid ka tihti jäid, nüüd sügisel on alles rohkem aega neid vaadata ja hinnata. Eks tasapisi panen siiagi oma mõtteid kirja ja sean taimedest ja nende kooslustest pilte ritta. Tegelikult praeguseks on mõlgutused valge peenra kooslusest tahaplaanil ja ootavad kevadet, kuid ühe postituse siia sügisesse teen, sest tahaks veel kirjeldada selle peenra elanikke, keda ma veel maininud pole, kuid on mulle siiski väga sümpaatsed.  Lisaks pean välja tooma ka pisut ebasümpaatsemaid taimi, selliseid, kelle ilu eest on liialt vaja hoolitseda ja tekitavad minu valges koosluses inetumaid pruune plekke. Sest tõsi ta on, ka valge pluusi pealt paistavad ju plekid kõige paremini silma, nii ka valges peenras.

Delphinium sordid

Selle peenra kuningannad on valged kukekannused (Delphinium). Praeguseks ma liike ja sorte täpselt ei oskagi enam määrata, osa  on ostetud Järvseljalt, osa Repsu Taimetalust ning osa on ise   maha   külvatud seemnest valged tulnud. Sellel aastal paljud rääkisid, et kukekannused jäid neil madalaks, nii meilgi. See aga ei tähendanud, et nad vähem õitsenud oleks ja püsti püsisid nad ka päris kenasti.
Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal. Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal.
Mulle meeldib, et kukekannused annavad peenrale suve esimesel poolel kõrgust, kui teised kõrgekasvulised püsikud veel jõudu koguvad


Aina rohkem ja rohkem armastan ma metssalveid (Salvia nemorosa) `Schneehügel`. Õitseb väga-väga pikalt ja tema puhmal ja õitel on ilus struktuur, võiks öelda, et see taim on sellele peenrale lausa vapitaimeks. Ka äraõitsenud õisikud on ilusad ning kui veidi tagasi lõigata, õitseb uuesti. Mina sellel aastal enam ei raatsinud tagasi lõigata ja tulemus oli augusti keskpaigal selline:
Metssalvei (Salvia nemorosa) peaaegu ära õitsenud puhmad esiplaanil, selle taga valge õiepilv on võsa-raudrohi (Achillea ptarmica  `Double Diamond`). Vertikaalseid jooni annab peenrale veel aniis-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja must vägihein (Verbascum nigrum var album).
Ilus, kas pole? Mulle meeldib näha taime ilu ka tema äraõitsenud arhitektuurses kujus, kui seda on. Sellelt peenralt võib seda õite poolest kõige rohkem leidagi metssalveist, aniis-hiidiisopist,mustast vägiheinast, virgiinia tonditupikust, mõneti ka astilbedest. Neid kõiki võiks iseloomustada see, et nad ei vaja õite äranoppimist ning nad püsivad nii öelda puhtad ka äraõitsenult. Nüüd sügisel pidin hiidiisopi siiski maha lõikama, sest eelmine aasta oli tema seemnekülv tüütu. Virgiinia tonditupik on mul aga siiamaale peenras vaatamisväärsus omaette, ei teinud ka külm tema puhmale liiga. Sellel aastal hoidsin hinge kinni, et kas valgeõieline virgiinia tonditupik ka levib nagu hull edasi, just nagu roosaõieline meie linnaaias. Mulle tundus, et ei ning õnneks sain ma targematelt kinnitust, et ta on siiski suhteliselt paikne ja ei kipu salamisi teistesse puhmastesse.
Must vägihein, mu arm, loodan, et ta ka järgmine aasta püsib minu juures :) loen mitmelt poolt kirjandusest, et kaheaastane. Õitses küll kindlasti juuli kuust kuni augusti keskpaigani, muudkui ajas oma pikki ja sihvakaid õisikuid, meeldib, väga meeldib.
Kui struktuurist rääkida, siis pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea) säilitab selle ka igati, tema puhul oli see lausa igav, et ta kogu aeg ühte moodi õitsevana välja nägi ja mul on tõeliselt raske tema kõrvale midagi panna, mis sobiks. 
Pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea)
Tähtjas liatris (Liatris spicata) `Floristan White`, `Alba` on ka minu sümpaatia võitnud. Aga sellest järgmisel aastal pilt, sest ostsin neid sellel aastal veel juurde.
Pööris-kipslill (Gypsophila paniculata)on ka vahva tegelane , kui ta nii ruttu vaid ära ei õitseks ning pisut inetu pruunikas vahupilv jääb siis temast alles.
Virgiinia tonditupik pööris-kipslille vahus
Siis veel suur-tähtputk (Astrantia major). Suve esimesel poolel olin ma temas pisut pettunud, kui tema liigikaaslased `Claret` ja `Roma` õitsesid uhkelt, kuid tema kössitas seal valges peenras paari õiega. Suve teisel poolel oli inetust pardipojast saanud aga päris kena valge luik ja pidin tema ees avalikult vabandama. Lepituseks istutasin talle veel liigikaaslasi juurde, sest ta tundis ennast seal pisut üksikuna:
Suur-tähtputk (Astrantia major)
Ei saa veel nimekirja lemmikutest lõpetada, sest nimetamata on veel aedmonarda ja purpur-siilkübar (Echinacea purpurea), mõlemad samuti ilusa arhitektuurse joonega, siilikübara siilid veel eriti kaunid talvel. Aedmonarda (Monarda didyma) ei vaju mul ka kuskile ja toestust sellel aastal ei vajanudki. Siilikübarad samuti püsivad väga hästi ise püsti. Kas mulle tundub, või õitsevadki valged siilkübarad roosast kauem?
Purpur-siilkübara sordid


Mis aga kõige rohkem selles peenras pruune plekke tekitas, oli suureõieline härjasilm ning võsa-raudrohi. Ai-ai-ai see võsaraudrohi, ülemisel pildil kui vahukook, kuid sellel aastal läks see vahukook kiiresti pruuniks, ilmselt ilma süül. Eelmine aasta ma sellist asja ei mäleta, või on mu mälu petlik? Ja suureõieline härjasilm ka, kahjuks peab meie valgest peenrast lahkuma, vähemalt kõrgemad sordid. Tekitab liiga palju segadust, sest ei püsi püsti ja lisaks need äraõitsenud pruunid õieräbalad, ei ole aega neid noppida. Sobib kindlasti kuskile mujale meie maal, kus ta ei pea olema nii kammitsetud.

Liike ja sorte on veel paljud kirjeldamata, aga osad ei ole mulle nii sümpaatsed ning teised veel liiga noored ja väikesed, et nende kohta oma arvamust julgen avaldada. 
Kuna õpin ja arenen koos selle peenraga, siis sai ka sellel sügisel mõned taimed ümber tõstetud. Otsustasin, et madal miniatuurne hekk jäägu aega, kui mul on aega seda pügada ning kui ma olen kindel, et vanaisa sellest muruniidukiga üle ei sõida. Korrastasin veidi peenra ääretaimi, lisasin kordusi ja eemaldasin mõned liigid. Selle suve kõige pesamunam tegelane ja kaua-kaua aega oodatud ja otsitud valge sarvkannike (Viola cornuta) leidis ka oma koha peenraservas, loodan väga, et peab vastu. Järgmisel aastal sean eesmärgiks ka ümbritseva muru eest rohkem hoolitseda, praegu see on pisut metsik ja karjamaa näoline. Kui vaid minu õpetajad seda näeks, ai-ai-ai :)