Lehed

laupäev, 28. oktoober 2017

2017. aasta suve kokkuvõtted


Mulle meeldib väga taimi ja aiavaateid pildistada, tihti ei jõua aga neid kõiki fotosid suvel arvutisse tõmmata, sest veel enam meeldib mulle suve aias, mitte arvuti taga nautida. Nüüd sügisel on neid pilte jahedate ilmadega väga mõnus sorteerida. Piltide tegemine oleks justkui suvel  talvevarude kogumine, mille energiast saab külma aja üle elada.  Alljärgnevalt mõned pildid  ja kokkuvõtted suvisest maakodus toimetamisest.

Kukemagun  käitub siin peenras rohkem kui umbrohi, aga õnneks seeme sellest peenrast kaugemale ei ole levinud. 

Muudatused maakodu pargis

Selle aasta kevad algas pargis uutele peenardele istutusplaanide koostamisega. Põhjus, miks  uued peenrad said rajatud oli see, et asendada suvel nagunii kõrbema kippuv muru millegi sisukamaga. Väga põnev oli neid koostada, sest mõelda tuli nii mitmele asjale korraga, kuniks lõpuks paberil hea tulemuseni jõuad. Näiteks, millal konkreetne liik õitseb? Kas sellel ajal õitseb tema kõrval  veel keegi ja kas nad omavahel sobivad puhmiku kuju, lehestiku, õite kuju ja värvi poolest? Kui palju ruumi peaks igale liigile jätma? Kas kõrgused sobivad?  Kas peenardes on kevadised, suvised ja sügisesed õitsejad piisavalt ühtlaselt jaotatud? Mustreid peenrale kandes on veelgi rohkem ärevus hinges ja ei jõua oodata seda, milline näeb istutatud peenar reaalselt paari aasta pärast välja. Üldiselt valisin peenardele  aeglase levikuga liigid, mõne väikse erandiga. Sellised suured istutusalad lihtsalt ei saa lubada endale maa-aluste risoomidega kiiresti levivaid liike, kes ilma sekkumiseta oma naabreid välja kipuvad sööma.

Kevadel rajatud istutusala õhtuvalguses, pildil paistva peenra kogupikkuseks on 60 meetrit

Kevad ja suve algus möödusid taimede jagamise ja istutamise tähe all, ja suvel vajasid uued istutusalad mitu korda rohimist. Püüdsime maad võimalikult vähe häirida peale istutamist, et umbrohtude seemnepangast seemneid võimalikult vähe idanema ärgitada.  Enamus rohimist sai tehtud käsihargiga, kahte peenrasse oli jäänud ka mitmeaastaste juurumbrohtudena veidi orasheina ja muid kõrrelisi, millel püüdsin eemaldada eriti ettevaatlikult ja neil hoidsin terve suve silma peal.
 Uute istutusalade puhul katsetasin esimest korda välismaalt tellitud paljasjuursete püsikute istutamist otse kasvukohale. Selle põhjuseks oli hinnas kokkuhoid, sest istutusalad olid nii suured.  Samuti tahtsin istutada igat liiki ja sorti suurema laiguna (5-15 taime samast liigist), sest suur ala nõudis suuremaid värvilaike. Tellitud paljasjuursete taimede kogus kogu taimmaterjalist oli umbes 70 %, ülejäänud materjal oli kas enda taimede jagamise  või seemnest  kasvatades  saadud. 


Üheaastane põld-varesjalg, mis kasvab meil heinamaal looduslikult, on leidnud endale uue peenra näol vaba niši ja ma lubasin tal veidikeseks jääda. Mul ei ole selle vastu midagi, kui ta peenral tühjad kohad täidab

 Paljasjuursed taimed istutasin aprilli keskpaigas just enne seda hilist külma ja lund, mis sellel aastal kevadel alla sadas. Kõigil neljal peenral ( kokku 360 m2 ) oli muld erineva lõimise ja viljakusega, nii sai valitud igale peenrale  sõltuvalt kasvukohast sobivad taimed. Kuna mulle meeldib ka eksperimenteerida taimede kasvukohtadega, sai ka katsetatud taimede istutamist mitmele erineva mulla viljakuse ja niiskusrežiimiga kasvukohale.   Istutatud  sai kokku umbes 1500 püsikut ja kadu paljasjuursete taimede hulgas oli esimesel kasvuaastal nii mõnegi liigi puhul märgatav.  Siiski ootan järgmise suve alguseni, et teha lõplik kokkuvõte. Ma tahan näha, millises seisus on peenar peale ühe talve üleelamist ja võrrelda enda poolt paljundatud ja Hollandit tellitud samast sordist taimede kohanemist . Oh tuleks juba see kevad rutem…

Odaja raudürti istutasin hajusalt peenrasse, et ta esimestel aastatel tühimikud täidaks

Peale suurte istutusalade, sai selle suve alguses veel parki juurde istutatud kaks pikka rivi Faasseni naistenõgeseid ja lisatud neile rividele ka pisut valget hariliku härjasilma näol.  Kuna puhmikud said väga väikeseks jagatud, siis sellel aastal efekti ei ole, küll aga kindlasti juba järgmisel aastal.  See saab olema suurepärane vaatepilt. Tuleks see kevad vaid rutem…



Faasseni naistenõges `Walker`s Low` koos luht-kastevarrega. Tellisin 100 taime sordist `Goldtau`, sain hoopis põhiliigi sarnaste tumedate pähikutega, millega ei olnud arvestanud, ilmselt lähevad üles kaevamisele. 

Vitsjas kukesaba (pildidl lillakasroosa) on üks mu lemmikuid oma pika õitsemise, õrnade õisikute ja äärmiselt tolerantse taimena, kes kasvab nii niiskemal kui ka kuivemal mullal suurepärasel. Siin sort `Dropmore Purple`. Paistavad ka üksikud kahkja siilkübara õied, malve `Elsie Heugh` ja helekollane on kollane karikakar `E.C. Buxton`



Punane pusurohi (Eesti looduslik liik) ja metssalvei kooslus. Punane pusurohi õitseb äärmiselt pikalt. Helesinine siberi iirise sort `Soft Blue`.






Suve alguse lemmik kooslus kortslehtedest ja metssalveidest. Kui kortslehe õisikud peale õitsemist tagasi lõigata, õitseb ta suve lõpul uuesti.

Järgmisena tuleb juttu valgest peenrast.

esmaspäev, 21. august 2017

Minu valge peenra lugu

Et rajada peenar, mis aiaomanikule vahepeal ka rahu annaks, tuleb iga liigi ja sordi hingeelu peensusteni tunda. Hea on teada, millised liigid on lühiealised, kes kipuvad peenras laiutama või ringi rändama, ning kes “rõõmustavad” sind seemnekülviga.

 Kirjandust lugeda on mõistlik, ent igas aias on tingimused erinevad ja mõnikord käitub taim hoopis teisiti, kui targad raamatud räägivad. Seega tuleb ikka kõik oma aias läbi katsetada.
Kesksuvine valge peenra kooslus. Madalamatest taimedest õitsemas sarvkannike `Alba Minor` ja karpaadi kellukas. Järgmises peenras vasakult lakkoder, keskel püüab pilku pärl-hõbeleht 'Neuschnee'  ja vasakus ääres on mets-salvei puhmikud.
Minu 30 ruutmeetrises peenras kasvab nüüdseks kokku 40 liiki ja sorti valgeid püsikuid, katsetanud olen ma selles peenras umbes 60 eri taime. Suure arvu üle rõõmu tunda ei tasu, sest selline liigirikkus nii väikesel alal ajab kergesti pildi väga kirjuks. Just nii, ka ainult valgetes-rohelistes toonides peenar võib liiga kirju olla! Võib ju vabandada suurt valikut sellega, et üks püsik õitseb heal juhul 3–4 nädalat ja need, kes õitsevad suve alguses, annavad ülejäänud suvel lihtsalt rohelist lehemassi. Lihtne see taimede omavahel sobitamine siiski pole.
Metsülane eelistab küll aluselisemat mulda, kuid on suhteliselt vähenõudlik. Miinuseks on tema kiire levimine peenras.

Kui ma neli aastat tagasi selle peenra rajasin, ei osanud aimatagi, et harmoonilise tulemuse jaoks nii palju vaeva tuleb näha. Kui ma nüüd uue peenraga alustaksin, ei paneks ma kõrvuti kahte samal ajal õitsevat taime. Kui siiski seda teha, peaks jälgima, et õied värvuse ja kuju poolest teineteisega sobiksid. Eriti raske on kokku sobitada näiteks mitut samal ajal õitsevat suurte õitega liiki. Lisaks vaataksin kogu taimevaliku puhul, et ei esineks eri toonides õisi. Nimelt kreemikas toon ei sobi kokku puhasvalgete õitega. Kreemikate õitega on näiteks viljatu kurereha ‘Biokovo’ ja harilik kitseenelas. Minu silmis rikuvad nad pildi ära, kuigi mõlemad on väga kaunid liigid.

Teravaõieline kastik `Avalanche` koos kaljumarana ja tulbiga `White Triumphator`

Tüütud taimed laisale aednikule
Olen oma peenardes taimedega suhteliselt karm – kui ikka midagi ei meeldi, siis tõstan peenrast välja. Nii juhtus näiteks hariliku põdrakanepi valgeõielise vormiga. Ootasin pikalt teda oma aeda ja kui ma eelmisel kevadel ta lõpuks taimevahetuse käigus sain, siis hellitasin seda väikest taimekest hea ja paremaga, et ta kiirelt kosuks.

Peatselt ei suutnud ma oma silmi uskuda, kui ühest sõrmepikkusest võsukesest oli hargnenud 2 meetri raadiuses igale poole maa-aluseid risoome ja seda muidugi teiste puhmikute sisse. Tõstsin ta kurbusega, kuid siiski kiiremas korras valgest peenrast välja ja istutasin parki peenrasse, kus tal on võimalus laiutada. Küllap ma lootsin, et ta pole nii invasiivne, kui on tema roosaõieline vorm looduses.
  
Võsa-raudrohi `The Pearl`on väga ilus, kuid raskete täidisõite tõttu vajab toestamist.

Siin valges peenras olen ma aastate jooksul kasvatanud veel mitmeid liike ja sorte, mida tuleks ristida tüütuteks taimedeks ja seda mitmel põhjusel – kas nad levivad samamoodi kui see põdrakanep maa-aluste risoomidega teiste puhmaste sisse, või annavad liialt seemnekülvi. Minu jaoks on üks väga tülikas taim mägijumikas.
Kuna tema puhmik kippus pärast õitsemist lamanduma, otsustasin ta välja võtta. Kui kellelgi on teda plaanis kasvatada, siis peaks teadma, et tema peenrast välja kaevamisel tuleks olla väga ettevaatlik, sest tema paksud juured, mis on suhteliselt sügaval, kipuvad murduma, ning igast juurest areneb uus taim. Nüüd juba teist aastat ilmub siin-seal välja uusi mägijumika taimekesi, mida ei õnnestu kogu juurega kätte saada.

 Taim, kellest ma ei suuda loobuda, kuid kes annab igal aastal ohtralt seemnekülvi, on hiid­iisopi valgeõieline vorm. Suve lõpul ei raatsi ma teda ilusate püstiste seemnepeade tõttu tagasi lõigata, ja kui talveks seemned maha pudisevad, on kevadel pool peenart taimi täis. Usinat rohijat see häirida ei tohiks, ja teisalt on see seemnekülv ka hea, sest hiidiisopid kipuvad meil olema lühiealised.

Hiidiisopi valgeõieline vorm on suve teisest poolest kuni sügiseni peamine pilgupüüdja.
Valge peenra aastaring
Kevadel alustab selles peenras esimesena kirju püvilille valgeõieline vorm, mis õitseb väga pikalt. Tegelikult võiks ju ka alustada hariliku lumikellukesega, aga nii kaugele pole ma oma toimetamistega veel jõudnud. Järgneb liiliaõieline tulp ‘White Triumphator’, olen siia peenrasse hajusalt istutanud 50 sibulat. See on hilisem tulp ja sellel aastal lõpetas ta õitsemise alles juuni keskel. Nüüdseks on õitsemise lõpetanud ka liblikjas kannike, mis on tõeliselt armas peenraääre pilgupüüdja. Ta teeb küll pisut seemnekülvi, kuid see on siiski talutav.
Liblikjas kannike on suurepärane peenraääre taim, mis moodustab kena läikiva lehestikuga puhmiku ja õitseb väga pikalt.

Hetkel õitseb mitmel pool peenras kaljumaran, mis oma õhulise õiepilvega annab juba varasuvel peenrale kõrgust. Hiljem lõikan tema õisikud maha ja nii jääb temast järele ainult 15 cm kõrgune ilus leherosett. Kaljumaranast veidi hiljem hakkavad õitsema tõrvalilled ning järgmisena metssalvei ‘Schneehügel’. Olen metssalveisid palju kasvatanud, ja seda valgeõielist sorti tõstaks teistest esile väga pika õitsemisaja poolest. Alguses on see küll rikkalikum, kuid õisikute kuju annab kogu taimele ilusa struktuuri kuni sügiseni.
Kaljumaran õitseb suve alguses väga pikalt.

Kui metssalveisid oma aeda istutada, peaks hoolitsema, et nad välja ei veniks ja kompaktse puhmiku moodustaks, sobib neile pigem väheviljakas parasniiske kuni kuiv kasvukoht. Mulle meeldib väga ka kerakellukas ‘Alba’, mille õitsemine jääb küll lühemaks ja leherosett ise on ainult 10 cm kõrge ja mittemidagiütlev.
Kerakelluka `Alba` õisikud metssalvei puhmikute vahel.

Seetõttu olen ta pannud peenrasse mõne keskmise kõrgusega puhmiku taha kasvama, sest õitsedes on tema kaunis õisik oma 40 cm kõrge ja paistab kenasti puhmikute vahelt välja.

Kõrgemakasvulised lemmikud
Selle peenra kõige majesteetlikum aeg on juuni lõpus, kui õitsevad kukekannused. Neid on siin mitmeid liike ja sorte, osa ka seemnekülvist tulnud, seega täpset sordinimetust igaühele anda ei saa. Kukekannuste puhul on miinuseks ikkagi see, et raskete õisikute tõttu vajavad nad toestamist. Samuti tuleb pärast õitsemist puhmik tagasi lõigata ja nii jääb peenrasse mingiks ajaks auk.

Aed-kukekannuse õisikuküünlaid näeb peenras päris pikalt, sest erinevad sordid hakkavad eri ajal õitsema.

Mina olen lahendanud selle probleemi nii, et olen kukekannuste ette istutanud siilkübaraid. Siilkübara puhmikul läheb suve alguses aega, enne kui ta kõrgusesse hakkab kasvama, ja seetõttu laseb ta kukekannusel ilusasti välja paista. Selleks ajaks, kui kukekannus õitsemise lõpetab, on puhmik piisavalt suur, et auku peenras varjata. Ja muidugi ei sega nad üksteist oma õitsemisega. Selliseks varjutajaks võiksid sobida ka veel astilbed.

Valged lilled: Kesksuvised õitsejad valges peenras: 1- metssalvei `Schneehügel`, 2- hulgalehine lupiin, 3- must vägiheina valgeõieline vorm, 4-alpi aster, 5- harilik kurekell,6- harilik murtud süda `Alba`, 7 – verev kurereha `Alba`, 8- aed-kukekannus 9- harilik öölill 10 – sarvkannike `Alba Minor`

Kõrgemakasvulistest püsikutest on minu lemmikuteks veel mitmed juulikuised õitsejad. Siin on neid palju ja pilt võib pisut kirjuks minna. Küünlakujuliste õisikutega on virgiinia männasmailase ‘Diana’ ja ‘Alba’ ja musta vägiheina valgeõieline vorm. Nendega sobivad hästi kokku kerajate õisikutega aedmonardad ‘Schnee­wittchen’ ja ‘Snow Queen’ ning valkjas mesiohakas ‘Arctic Glow’.
Olen peenrasse püüdnud sobitada ka mõned kõrrelised. Siin on harilik sinihelmikas ‘Heide­braut’ ja ‘Paul Petersen’ ja valgekirjude lehtedega teravaõieline kastik ‘Avalanche’. Viimane on oma lehestikuga tõeliselt efektne. Suve lõpetavad õiekas aster ‘White Ladies’ ja haraline aster, mis õitsevad sügiseni välja, ja seejärel võib ootama jääda juba järgmist kevadet.
Tähkjas liatris siilkübara, suureõielise härjasilma ja virgiinia tonditupikuga.

Artikkel ilmus ajakirjas Maakodu 01.07.2017

reede, 4. august 2017

Meie looduse armsad lilled



    väike oblikas

Pea sama palju kui köidavad mind kultuurtaimede sordid, naudin kevadest sügiseni Eesti looduslike taimeliikide kooslusi. Kui peenras tärkavad pikaealised püsikud igal aastal ühelt kohalt ja aastatega muud moodi avastamisrõõmu rahuldada ei saa, kui uusi taimeliike pidevalt juurde hankida, siis looduslike taimekooslustega on õnneks hoopis teisiti. Siin on väga paljud liigid lühiealised või hoopiski üheaastased, seega igal aastal on üks suur ja põnev ootus. Mõnel aastal võidki mõnda taime ootama jääda, nii on näiteks meie maal kassiristikuga, kes on loomult ühe- või kaheaastane. Eelmine suvi kurvastas mu ämm mitmel korral, et vist on liigne niitmine kassiristiku ära hävitanud. Ma siis lohutasin teda, et küllap ta järgmine aasta jälle ilmub ja eks ta tuleb siis, kui talle sooden aeg. Sellel aastal ääristavadki pikalt sissesõiduteed tuhanded pehmed valkjad õienutid. Teine üllataja on kaheaastane harilik kellukas, kes meie lilleaasal valib küll endale kindlaid meelispaiku, kuid igal aastal on õiterohkuse poolest erinev.
     harilik kellukas
      harilik kellukas
    tõrvalilled ja palju muud
    tõrvalilled põllul 

    tõrvalilled, harilik imikas ja õitsema hakkab harilik ussikeel

 Juuni on eriliselt ilus, kui kuivematel põldudel on tõrvalillede väljad, niiskematel ja viljakamatel aladel on kevadel mind alati köitnud harilik naadi ja mets-harakputke sarikad, eriti kui nad on sattunud siniste lupiinidega koos ühele alale kasvama. Jah, eks see naat võib ju aias olla tüütu levija, aga looduses on ta ilus, kui ta õitseb. Hiljuti nägin välismaal üht korrektset puude alust istutusala, kuhu oli lausistutusena rajatud naadiväli. Alguses ei suutnud ma oma silmi uskuda ja uurisin asja lähedalt, sest tegemist ei olnud kirjulehelise sordiga vaid täiesti tavalise naadiga! Ja kusjuures tulemus oli täiesti ilus ja korrektne. Ma ei kujuta ette, kui mitu korda suve jooksul pidid nad teda piirama, murusse ei olnud ta igatahes sealt peenrast liikunud. Põnevaid juunikuiseid õitsejaid on veel -  ängelheinadest alustavad niiskematel kohtadel kurekell-ängelheinad, samades toonides jätkavad palderjanid. Mõlemad kasvavad mul ka niiskemas linnaaia peenras ja õitsevad päris pikalt.
    harilik palderjan
     villohakas
    harilik käokann on niiskemate kohtade taim

    lõhnav maarjahein
Juulikuu on minu jaoks Eesti lilleniitude tippaeg – see on kellukate, härjasilmade, äiataride ja karikakarde aeg.
Augustis tuleb kuldseks muutuvate kõrte vahelt õisi juba rohkem otsida. Mulle meeldivad purpursetes toonides jumikad ja pune, niiskemates kohtades aga harilik vesikanep. Ja mis jääb sügisesse? Ikka kuldsetes toonides kõrrelised, millest loodus oskab nii kauneid kooslusi luua.