Eesti looduslikud
taimed on mind köitnud vist juba ammu, viimased paar aastat olen
nende kasutamisvõimaluste üle haljastuses rohkem mõtlema hakanud
ja sellel aastal ka maakodus esimesi katsetusi teinud (sellest mõni
järgmine postitus). Ka mulle meeldib vahest suursugusus ja
rafineeritus lillepeenral, mida loovad teatud inglise stiilis aedade
puhul kasutatavad taimed. Ja minagi usun igaüks leiabki endale
sobivad taimed ja lilled oma meeleolu ja tunnetuse järgi, peaasi et
neist rõõmu on.
Minu huvi suurenes
metsikute lillede vastu ilmselt ka eelmisel talvel Piet Oudolfi ja
Noel Kingsbury raamatuid lugedes. Mulle meeldib Piet Oudolfi puhul
see, et võimalusel kasutab ta oma projektides kohalikku päritolu
liike. Lugedes märkasin toredaks üllatuseks nimekirjades taimi, mis
kasvavad ka Eestis looduslikult. See kõnetas mind väga ja mul on
väga hea meel, et tema raamat jõudis nüüd ka eesti keelselt meie
lugejateni (raamatu pealkiri :"Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega" Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury) . Hoian pöialt, et sellel raamatul oleks suur edu. Need
kaks maastikuarhitekti on oma raamatute ja artiklite ja loengutega
avardanud mu silmavaadet tänapäeva aiakujunduses. Mis mulle
meeldib veel, on see, et väga selgelt on tunda, kuidas Piet Oudolf
püüdleb oma haljastusprojektides bioloogilise mitmekesisuse
säilitamise suunas, seda eriti suurlinnade haljastuses. See teema
võib tunduda ehk meil siin Eestis iluaianduse valdkonnas
pseudoprobleemina, sest oleme ümbritsetud liigirikastest niitudest,
metsadest ja rabadest. Küll on see teema omal kohal tiheda asutusega
suurlinnades, kus rohelus piirdubki vaid parkide ja katuseaedadega.
Seetõttu võibki teha see Piet Oudolfit õnnelikuks, kui mõni
mesimumm on Manhattanil läbi autoheitgaasi pilvede leidnud tee High
Line püsilillede oaasini. Ja nii panidki tema raamatud mõtlema
sellele, kui väga meil siin liigirikkusega vedanud on ja võibolla
tasuks seda liigirikkust ja looduslikku ilu tuua ka rohkem oma
aedadesse ja uhkustada sellega.
Lillemuru, mis on rajatud Eesti looduslikest liikidest istutamise teel. |
Praegu tundub mulle, et loodslikemate
aedade poole liikumist piiravad ka sellised huvitavad reeglid
asulates, kus muru pikkus ei tohi ulatuta üle 15 cm ja see peab
olema kooskõlas ka naabri muru pikkusega. Lillemuru siin ju nende
reeglite järgi rajada ei saakski. Sellel aastal kuulsin ühelt
tuttavalt, kelle aias Kodu kauniks maakondlik komisjon käis, et
nende telefonikõnest jäi meelde manitsus, et niidetagu siis ikka
muru ära enne nende tulekut. No hea küll, mu tuttaval on inglise
muru ja seda ta niidabki iga 3-4 päeva tagant, sest suhteliselt
väikeses eramuaias võib ta seda endale lubada. See manitsus näib
mulle peegeldavat meie iluaedade üldist tendentsi, kus muruniidukiga
päevast päeva tiirutatakse suurtel ja tühjadel põldudel, kus
puudub igasugune muu haljastus ja puudub ka intensiivne kasutus. Vähe
silmad aga ekstensiivse hooldusega lilleniite, mis võiksid hoopis
sellistel aladel olla. Muidugi mõistan ma, et ka siin on omad
piirid. Kui ikka looduse poolt pole liigirikkust antud või
talukohtade vilkakal pinnasel vohab vaid naat, on väga kallis lõbu
seda liigirikkust sinna tehislikult tuua.
Eestis looduslik harilik metsvits Lysimachia vulgaris on tulnud ise püsikute peenrassse ja sobib sinna päris hästi. Vajab vaid ruumi, sest levib suhteliselt kiirelt maaaluste võsunditega. |
Ma siiski loodan ja
usun, et see mõtteviis murust kunagi kindlasti muutub ja järjest
rohkem leidub neid, kes näevad taimede mitmekesisust kui erilist
väärtust, mida ka koduümbruse haljasaladel võiks hoida või siis
ka luua ja taastada. Eriti loodan, et lillemurud ja looduslike
liikide rohked püsilillede istutused jõuavad ka rohkem
linnahaljastusse. Siin on jällegi aga kitsaskohaks taimmaterjali
hankimine, sest praegu on puukoolides saadaval vähe Eesti
looduslikke liike. Puukoolide taimenimekirjad on suhteliselt
konservatiivsed ja selle põhjuseks on ilmselt maastikuarhitektide ja
aiadisainerite tellimused, mis nõudluse paika panevad. Kas selle
taga võib olla liiga väike rõhk taimmaterjali tundmisel
ülikoolides jakutsekoolides, kus neid erialasid õpetatakse? Mulle
tundub see nii.
Toon näitena, et
taimi, mida Piet Oudolf ja teised Dutch (new perennials) Wave liikumise
disainerid oma töödes kasutavad juba kümme aastat ja on muideks
Eestis looduslikud, pole siin ühegi puukooli nimekirjas. See on
muidugi äärmuslik näide, aga siiski on see probleem reaalselt minu
jaoks olemas. Seepärast loodangi ma omakasupüüdlikult, et Piet
Oudolf ja Noel Kingsbury valgustab oma ideedega ka rohkem Eesti
inimesi ning tekiks suurem nõudlus uutele liikidele puukoolides.
Siis ei peaks ma enam Eestis looduslikke, kuid haruldaste liikide
seemneid välismaalt tellima ja neid suure kannatlikkusega kasvatama
seemnest suureks, et saaks kord oma aias neid liike katsetada ja
kooslustesse sobitada. Jah, neid põnevaid liike leiab loodusest ikka
palju, millega saaks katsetada. Eriti efektsed on minu arust praegu
kõrrelistega koos kerakellukad ja põldjumikad. Saaks neid vaid
kollase karikraga koos pildile. Ja kõrrelised, see lõputu hulk eri
värvusega kõrreliste õisikuid, tahaks seda kõike endale maakodu
aasadele saada.