Minu valge peenra lugu

Et rajada peenar, mis aiaomanikule vahepeal ka rahu annaks, tuleb iga liigi ja sordi hingeelu peensusteni tunda. Hea on teada, millised liigid on lühiealised, kes kipuvad peenras laiutama või ringi rändama, ning kes “rõõmustavad” sind seemnekülviga.

 Kirjandust lugeda on mõistlik, ent igas aias on tingimused erinevad ja mõnikord käitub taim hoopis teisiti, kui targad raamatud räägivad. Seega tuleb ikka kõik oma aias läbi katsetada.

Kesksuvine valge peenra kooslus. Madalamatest taimedest õitsemas sarvkannike `Alba Minor` ja karpaadi kellukas. Järgmises peenras vasakult lakkoder, keskel püüab pilku pärl-hõbeleht 'Neuschnee'  ja vasakus ääres on mets-salvei puhmikud.

Minu 30 ruutmeetrises peenras kasvab nüüdseks kokku 40 liiki ja sorti valgeid püsikuid, katsetanud olen ma selles peenras umbes 60 eri taime. Suure arvu üle rõõmu tunda ei tasu, sest selline liigirikkus nii väikesel alal ajab kergesti pildi väga kirjuks. Just nii, ka ainult valgetes-rohelistes toonides peenar võib liiga kirju olla! Võib ju vabandada suurt valikut sellega, et üks püsik õitseb heal juhul 3–4 nädalat ja need, kes õitsevad suve alguses, annavad ülejäänud suvel lihtsalt rohelist lehemassi. Lihtne see taimede omavahel sobitamine siiski pole.

Metsülane eelistab küll aluselisemat mulda, kuid on suhteliselt vähenõudlik. Miinuseks on tema kiire levimine peenras.

Kui ma neli aastat tagasi selle peenra rajasin, ei osanud aimatagi, et harmoonilise tulemuse jaoks nii palju vaeva tuleb näha. Kui ma nüüd uue peenraga alustaksin, ei paneks ma kõrvuti kahte samal ajal õitsevat taime. Kui siiski seda teha, peaks jälgima, et õied värvuse ja kuju poolest teineteisega sobiksid. Eriti raske on kokku sobitada näiteks mitut samal ajal õitsevat suurte õitega liiki. Lisaks vaataksin kogu taimevaliku puhul, et ei esineks eri toonides õisi. Nimelt kreemikas toon ei sobi kokku puhasvalgete õitega. Kreemikate õitega on näiteks viljatu kurereha ‘Biokovo’ ja harilik kitseenelas. Minu silmis rikuvad nad pildi ära, kuigi mõlemad on väga kaunid liigid.

Teravaõieline kastik `Avalanche` koos kaljumarana ja tulbiga `White Triumphator`

Tüütud taimed laisale aednikule

Olen oma peenardes taimedega suhteliselt karm – kui ikka midagi ei meeldi, siis tõstan peenrast välja. Nii juhtus näiteks hariliku põdrakanepi valgeõielise vormiga. Ootasin pikalt teda oma aeda ja kui ma eelmisel kevadel ta lõpuks taimevahetuse käigus sain, siis hellitasin seda väikest taimekest hea ja paremaga, et ta kiirelt kosuks.

Peatselt ei suutnud ma oma silmi uskuda, kui ühest sõrmepikkusest võsukesest oli hargnenud 2 meetri raadiuses igale poole maa-aluseid risoome ja seda muidugi teiste puhmikute sisse. Tõstsin ta kurbusega, kuid siiski kiiremas korras valgest peenrast välja ja istutasin parki peenrasse, kus tal on võimalus laiutada. Küllap ma lootsin, et ta pole nii invasiivne, kui on tema roosaõieline vorm looduses.

  

Võsa-raudrohi `The Pearl`on väga ilus, kuid raskete täidisõite tõttu vajab toestamist.

Siin valges peenras olen ma aastate jooksul kasvatanud veel mitmeid liike ja sorte, mida tuleks ristida tüütuteks taimedeks ja seda mitmel põhjusel – kas nad levivad samamoodi kui see põdrakanep maa-aluste risoomidega teiste puhmaste sisse, või annavad liialt seemnekülvi. Minu jaoks on üks väga tülikas taim mägijumikas.

Kuna tema puhmik kippus pärast õitsemist lamanduma, otsustasin ta välja võtta. Kui kellelgi on teda plaanis kasvatada, siis peaks teadma, et tema peenrast välja kaevamisel tuleks olla väga ettevaatlik, sest tema paksud juured, mis on suhteliselt sügaval, kipuvad murduma, ning igast juurest areneb uus taim. Nüüd juba teist aastat ilmub siin-seal välja uusi mägijumika taimekesi, mida ei õnnestu kogu juurega kätte saada.

 Taim, kellest ma ei suuda loobuda, kuid kes annab igal aastal ohtralt seemnekülvi, on hiid­iisopi valgeõieline vorm. Suve lõpul ei raatsi ma teda ilusate püstiste seemnepeade tõttu tagasi lõigata, ja kui talveks seemned maha pudisevad, on kevadel pool peenart taimi täis. Usinat rohijat see häirida ei tohiks, ja teisalt on see seemnekülv ka hea, sest hiidiisopid kipuvad meil olema lühiealised.

Hiidiisopi valgeõieline vorm on suve teisest poolest kuni sügiseni peamine pilgupüüdja.

Valge peenra aastaring

Kevadel alustab selles peenras esimesena kirju püvilille valgeõieline vorm, mis õitseb väga pikalt. Tegelikult võiks ju ka alustada hariliku lumikellukesega, aga nii kaugele pole ma oma toimetamistega veel jõudnud. Järgneb liiliaõieline tulp ‘White Triumphator’, olen siia peenrasse hajusalt istutanud 50 sibulat. See on hilisem tulp ja sellel aastal lõpetas ta õitsemise alles juuni keskel. Nüüdseks on õitsemise lõpetanud ka liblikjas kannike, mis on tõeliselt armas peenraääre pilgupüüdja. Ta teeb küll pisut seemnekülvi, kuid see on siiski talutav.

Liblikjas kannike on suurepärane peenraääre taim, mis moodustab kena läikiva lehestikuga puhmiku ja õitseb väga pikalt.

Hetkel õitseb mitmel pool peenras kaljumaran, mis oma õhulise õiepilvega annab juba varasuvel peenrale kõrgust. Hiljem lõikan tema õisikud maha ja nii jääb temast järele ainult 15 cm kõrgune ilus leherosett. Kaljumaranast veidi hiljem hakkavad õitsema tõrvalilled ning järgmisena metssalvei ‘Schneehügel’. Olen metssalveisid palju kasvatanud, ja seda valgeõielist sorti tõstaks teistest esile väga pika õitsemisaja poolest. Alguses on see küll rikkalikum, kuid õisikute kuju annab kogu taimele ilusa struktuuri kuni sügiseni.

Kaljumaran õitseb suve alguses väga pikalt.

Kui metssalveisid oma aeda istutada, peaks hoolitsema, et nad välja ei veniks ja kompaktse puhmiku moodustaks, sobib neile pigem väheviljakas parasniiske kuni kuiv kasvukoht. Mulle meeldib väga ka kerakellukas ‘Alba’, mille õitsemine jääb küll lühemaks ja leherosett ise on ainult 10 cm kõrge ja mittemidagiütlev.

Kerakelluka `Alba` õisikud metssalvei puhmikute vahel.

Seetõttu olen ta pannud peenrasse mõne keskmise kõrgusega puhmiku taha kasvama, sest õitsedes on tema kaunis õisik oma 40 cm kõrge ja paistab kenasti puhmikute vahelt välja.

Kõrgemakasvulised lemmikud

Selle peenra kõige majesteetlikum aeg on juuni lõpus, kui õitsevad kukekannused. Neid on siin mitmeid liike ja sorte, osa ka seemnekülvist tulnud, seega täpset sordinimetust igaühele anda ei saa. Kukekannuste puhul on miinuseks ikkagi see, et raskete õisikute tõttu vajavad nad toestamist. Samuti tuleb pärast õitsemist puhmik tagasi lõigata ja nii jääb peenrasse mingiks ajaks auk.

Aed-kukekannuse õisikuküünlaid näeb peenras päris pikalt, sest erinevad sordid hakkavad eri ajal õitsema.

Mina olen lahendanud selle probleemi nii, et olen kukekannuste ette istutanud siilkübaraid. Siilkübara puhmikul läheb suve alguses aega, enne kui ta kõrgusesse hakkab kasvama, ja seetõttu laseb ta kukekannusel ilusasti välja paista. Selleks ajaks, kui kukekannus õitsemise lõpetab, on puhmik piisavalt suur, et auku peenras varjata. Ja muidugi ei sega nad üksteist oma õitsemisega. Selliseks varjutajaks võiksid sobida ka veel astilbed.

Valged lilled: Kesksuvised õitsejad valges peenras: 1- metssalvei `Schneehügel`, 2- hulgalehine lupiin, 3- must vägiheina valgeõieline vorm, 4-alpi aster, 5- harilik kurekell,6- harilik murtud süda `Alba`, 7 – verev kurereha `Alba`, 8- aed-kukekannus 9- harilik öölill 10 – sarvkannike `Alba Minor`

Kõrgemakasvulistest püsikutest on minu lemmikuteks veel mitmed juulikuised õitsejad. Siin on neid palju ja pilt võib pisut kirjuks minna. Küünlakujuliste õisikutega on virgiinia männasmailase ‘Diana’ ja ‘Alba’ ja musta vägiheina valgeõieline vorm. Nendega sobivad hästi kokku kerajate õisikutega aedmonardad ‘Schnee­wittchen’ ja ‘Snow Queen’ ning valkjas mesiohakas ‘Arctic Glow’.

Olen peenrasse püüdnud sobitada ka mõned kõrrelised. Siin on harilik sinihelmikas ‘Heide­braut’ ja ‘Paul Petersen’ ja valgekirjude lehtedega teravaõieline kastik ‘Avalanche’. Viimane on oma lehestikuga tõeliselt efektne. Suve lõpetavad õiekas aster ‘White Ladies’ ja haraline aster, mis õitsevad sügiseni välja, ja seejärel võib ootama jääda juba järgmist kevadet.

Tähkjas liatris siilkübara, suureõielise härjasilma ja virgiinia tonditupikuga.

Artikkel ilmus ajakirjas Maakodu 01.07.2017