Linnaaed elab oma elu

Linnaaia kooslused elavad oma elu,ilma et ma neid väga vaatama jõuaks.  Sellel aastal ei õnnestunudki pildile püüda astilbede õitsemise tipphetke, nüüd on vaid viimased õied. Mul on hea meel, et eelmine aasta otsustasin kukesabade kasuks, sest peagi, septembri algusest , kui me selles aias jällegi rohkem viibima hakkame, on need roosad sabad pea ainsad, mis oma värvi näitavad. Esimesel pildil paistab mitmes kohas harilik kukesaba ( Lythrum salicaria) `Robert`. Eriti pikalt õitseb vitsjas kukesaba, mulle meeldib tema õrn loomus. Miskipärast tõmbab mind ikka selliste õrnemate õitega taimede poole. Teine roosa sügise tegija on viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua), mida olen ka juba mitmele poole jaganud. Aga selles hämaras peenras oleks ka sügisel valget vaja, õrna valget. Peas on palju-palju mõtteid, mida kõike tahaks teha aiaga, kui vaid seda aega laste kõrvalt jaguks. Aga küll ma ükskord jõuan. Ja ehk ongi hea, et ma veel labidat väga julgelt ja kiiruga maasse ei löö. Praegu olen suurel eneseharimise lainel ning uued ideed ja mõtted taimedega kujundusest on pea juba segi ajanud.  Hea ongi, kui mõtted saavad veidi peas settida. Kui on pisut settinud, jõuavad ehk siiagi.

Meie linnaaed: esimese peenra rajamise lugu

Jätkan siin meie linnaaia juttu. Nagu eelmises postituses juba öeldud, alustasin 2013. aasta kevadel peaaegu nullist uute peenarde rajamist. Selleks hetkeks oli aed rohkelt umbrohtu kasvanud, naat võimutses nendes vähestes peenardes, mis olid. Võitlus naadiga käib pidevalt, kui ma hooletum olen suvel, saab ikka tema mõnel pool aianurgas võimu enda kätte ning kassitapp võimutseb ka meie linnaaias, eriti tikri ja pojengipõõsastes.. Isegi meie kahe ja poole aastane poeg materdab ema eeskujul mõnikord seda umbrohtu ja kordab: „ Umbrohi on PAHA, sööb taime toidu ära mulla seest!”(vanaema õpetus vist)

Esimene rajatud peenar 2014. aastal, aasta pärast rajamist

Peenarde tegemisel alustasin sellest, et kaevasin maa umbes labidasügavuselt mitu korda läbi, et kõik naadi ja kassitapu juured kätte saada. See suur kaevamine kindlasti rikkus ka mulla struktuuri, aga lootsin nii suuremale edule. Ja edu tuli, vähemalt naadist sain nii lahti rajatud peenarde aladel. Kassitapp jäi ikka osaliselt maa sisse, liiga sügavale läheb ta risoom, et kätte saada. Aga kassitappu ma väsitan ka pideva rohimisega, ehk raugeb kordki tema jõud.

Peenrad otsustasin teha sinistes-roosades toonides, veidi õrna kollast kontrastiks. Mulle tundub, et need värvide ja taimede eelistused muutuvad päris kiiresti ajas, praegu sai aga nii alustatud. Esimeste peenarde aias sain oma esimesed praktilised õppetunnid taimede kasvutingimuste osas. Nagu juba öeldud, muld on siin küll viljakas, aga raske ja kohati on pinnas liigniiske. Oleks ju tore, kui valid välja sobiva õievärvi ja kõrgusega taimed ja nemad kasvavad sinu aias nagu kord ja kohus. Võib-olla aga oleks nii hoopiski igav :) Nii pididki paljud mu lemmikud taimed endale hoopiski uue kasvukoha leidma.

Ema Maie aias (vt www.facebook.com/MaieAed) sai palju ringi kõnnitud ja tehtud märkmeid mulle meeldivate taime kompositsioonide kohta. See on ikka hea, kui oled algaja ja saad käia juba valmis aedades ideesid hankimas. Paljud küsimused saavad nii vastuse. Kes kellega hästi kokku sobib? Kes õitseb kaua, kes lühiealiselt? Kes vajab toestamist ja kes hoiab ise end sirgelt püsti? Kuidas saada endale kevadest sügiseni õitsevat lillepeenart? Aga seda, kas see taim meie Tartu aia mullale sobib, ma ei osanud hästi ette mõelda. Seepärast väike soovitus algajale iluaia rajajale nagu mina olen: 9 korda mõõda , siis ei pea mitut korda lõikama (loe: taimi ümber istutama). Ehk siis uuri ja puuri oma aia mulda ( kas on kuiv, parasniiske, niiske, kas on raske savimuld või hoopis kergem ja liivasem). Mulla niiskus ja raskus on see,mis tihti taimed hukatusse viib, aga ka vastupidi liiga liivane ja tuhkkuiv muld teeb palju pahandust, kui õigeid taimi ei oska nendesse tingimustesse valida. Ma muidugi aina avastan uusi taimeliike ja sorte, mis üllatavad positiivselt. Kui lugeda taimede kasvuvajaduste kirjeldusi puukoolide kodulehekülgedel, on ilusasti ka paljudele märgitud, et ei talu liigniiskust või mulla läbikuivamist. Mõne taimega olen ikka üllatunud küll, kui tolerantne ta võib olla. Näiteks looduses niiskust armastav harilik kukesaba kasvab meil maal kuival ja liivasel mullal täispäikese käes juba mitu aastat kenasti ja suurendab muudkui oma puhmast. Seal kõrval vohab samades tingimustes harilik murtud süda.

Aga tagasi linnaia juurde. Tean nüüdseks, et siinsel raskel ja kohati niiskel mullal hästi ei kasva pikaleheline mailane, siilikübarad, monardad, kukekannused, harilik raudrohi. Neid taimi on kindlasti veel, mille olen välja praakinud, aga praegu ei meenu rohkem. Teine asi, millega ei osanud arvestada, on tigude rünnak. Meie aias toimub see massiliselt kukekannuste, siilikübarate, hiidiisopi ja laukude vastu (eriti hiidlaugud on lemmikud). Selles niiskes ja poolvarjulises peenras kasvavad aga hästi astilbed, angervaksad, kilplehed, laudlehed, siberi iirised, lurslilled, käokannused, kurekellad, ängelheinad, tulikad, kullerkupud, tonditupikud, kitseenelad ja minu üks sügise lemmik: kilpkonnalill. Varasuvistest õitsejatest on ängelheinad mu lemmikud. See kohev ja vahune õitepilv on lihtsalt nii ilus, kaunis on ka taime püstine kuju. Sain ema käest väga kauni kurekell-ängelheina, mille varred kaunilt mustad ja kõrgus on pea 2 meetrit. 

Valge peenar: august

Üks vahepeale pildipostitus valgest püsilillepeenrast. Mida sügise poole, seda metsikumaks peenar muutub, õisi on meeletult. Mõned neist ei sobi omavahel kokku, mõned sobivad imehästi. Hea peenar  õppimiseks, katsetamiseks mulle, kuidas taimi omavahel nii sobitada, et keegi neist ei solvuks. Puhas vormi ja struktuuri mäng. Meeldivad sellel hetkel äraõitsenud metssalveide õied, meeldib hiidiisop, meeldib must vägihein. Kõik kolm püstiste küünaldega ning neist keegi ei vaja minult toestamise abi. Lemmikuid on veel ja veel, järgmises postituses jõuan neist lähemalt kirjutada. Praegu õitsevad siin suureõieline härjasilm, võsa-raudrohi, hiidiisop, harilik iisop, monarda, floks, virgiinia tonditupik.