Lehed

esmaspäev, 16. november 2015

Linna aiast pildikesi 2015 aasta suvest

Sellel aastal ei jõudnud ma aias edasiarendusi teha, jõudsin vaid suve jooskul vist 2 korda rohima ja sellest täiesti piisas. Hea on see, et umbrohtu peaaegu ei kasvagi enam püsikute vahele.  Iga kord kui sellest aiast pilte vaatan või suvel siia aeda tulen, tunduvad mulle need peenrad pisut metsikud ja spontaansed. Kui nüüd järele mõtlen, siis olen ma algusest peale eelistanud väiksemaõielisi, õrnemaid ja mitte väga suuri ja konkreetseid värvilaike tekitavaid püsililli. Seepärast ongi need peenrad sellised nagu nad on, pisut metsikud. Väga palju liike ja sorte peenras ei ole ning iga aasta suurendan korduste arvu.  Võiks vist öelda, et olen harrastanud siin mitteteadlikult intermingled stiili, ei teagi kuidas seda eesti keeles hea oleks öelda. See tähendab minu jaoks seda, et ei kasuta mitte suuri taimerühmi, vaid väikesi gruppe või üksikindiviide kordustena üksteise sisse pikitult. Impressionistlik pisut ehk. Võibolla oleks õigem öelda, et mul on siin lihtsalt üks "Tootsi peenar". 
Siia pildil on üks siberi iirise sort, mille nime ma tahaks hirmsasti teada.  Kas võiks olla tegu `Fligtht of Butterflies` . Väga peenikesed lehed ja tihe puhmik.
Kibe tulikas `Flore Pleno`, väga meeldib, ei lähe kiirelt edasi, nii nagu kartsin. Ideaalne minu jaoks oma pisikeste kollaste õietäppidega.
Mulle meeldib vahede täitjaks harilik kurekell Aquilegia vulgaris (pildil valged õied), kevadel varajane, sügisel üks viimaseid, kellel kaunis lehestik, kannatab väga hästi suvel teiste taimede lehtede alla mattumist.Ta ei ole küll väga pikaealine püsik, kuid külvab end ise ja mulle see sobib.Suve alguses on peenras õisi vähevõitu, seda saan kindlasti just kurekelladega parandada, tahaks ka metstulikat proovida. Ängelheinu tahaks ka rohkem ja kordustena, sellel aastal juba mõned taimed soetasin.
Üleval pildil tore kurereha (Geranium x magnificum)`Rosemoor`ja fasseni naistenõges (Nepeta racemosa) `Walkers Low`
Roosa virr-varr poolvarjulises peenras. Harilik kukesaba Lythrum salicaria, angervaks Filipendula `Kahome`ja erinevad astilbe liigid ja sordid. Nurgas pisut sinist metssalvei Salvia nemorosa näol, mis kasvukoha suhtes ei tohiks siin olla (poolvari) kuid olen siiski ta jätnud praegu siia, kuigi ta vireleb kevadel kaua liigniiskuse pärast. Kasvatan temas tolerantsust :)
 Pinnakatteroos `The Fairy`

Metsik peenar pisut kaugemalt augusti alguses...
...ja pisut teise nurga alt


Ja siis ma tahaks veel teada saada, mis õrnroosa pojengiga võiks tegu olla?Vana sort hea naabri aiast, imeilus.


Varajane pojeng  Paeonia officinalis `Mollis`


Suve esimene pool on peenras siniste päralt, nii nagu ka looduses vist
Ja üks kevadine pildike.
Ja järgmine postitus sellest aiast saab olema kevadel, kui ootan kollaste ja roosade liiliaõieliste tulpide õitsemist.

laupäev, 31. oktoober 2015

Umbrohu ilu

Üks pisike vahepostitus umbrohust või siiski, vikipeedia ütleb, et umbrohi on taim, kes kasvab haritud maal inimese tahte vastaselt. Sellel külmamailasel lasin ma küll rahulikult jaapani enela peale toetuda, küllap siis vist ikkagi mitte enam umbrohi. Rõõmustas silma päris kaua.
Eesti looduses kasvav külmamailane ( Veronica chamaedrys) 

esmaspäev, 26. oktoober 2015

Valge peenra asukad II

Kui sügisel, ilmade halvenedes, satub arvuti taha rohkem aia pilte vaatama, tundub kõik see suvine ilu peenardel palju kaunim, kui suvel oskan hinnata. Eks ta vist nii olegi, et talvel vaatame igatsusega rohelist ja suvel on talvised karged pildid palju lummavamad. Isegi teatud umbrohud peenardel tunduvad ilusad, rääkimata siis aasadel valitsenud värvipillerkaarest. Suvel sai palju kaameraga pildistatud, aga sinna kaamerasse need pildid ka tihti jäid, nüüd sügisel on alles rohkem aega neid vaadata ja hinnata. Eks tasapisi panen siiagi oma mõtteid kirja ja sean taimedest ja nende kooslustest pilte ritta. Tegelikult praeguseks on mõlgutused valge peenra kooslusest tahaplaanil ja ootavad kevadet, kuid ühe postituse siia sügisesse teen, sest tahaks veel kirjeldada selle peenra elanikke, keda ma veel maininud pole, kuid on mulle siiski väga sümpaatsed.  Lisaks pean välja tooma ka pisut ebasümpaatsemaid taimi, selliseid, kelle ilu eest on liialt vaja hoolitseda ja tekitavad minu valges koosluses inetumaid pruune plekke. Sest tõsi ta on, ka valge pluusi pealt paistavad ju plekid kõige paremini silma, nii ka valges peenras.

Delphinium sordid

Selle peenra kuningannad on valged kukekannused (Delphinium). Praeguseks ma liike ja sorte täpselt ei oskagi enam määrata, osa  on ostetud Järvseljalt, osa Repsu Taimetalust ning osa on ise   maha   külvatud seemnest valged tulnud. Sellel aastal paljud rääkisid, et kukekannused jäid neil madalaks, nii meilgi. See aga ei tähendanud, et nad vähem õitsenud oleks ja püsti püsisid nad ka päris kenasti.
Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal. Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal.
Mulle meeldib, et kukekannused annavad peenrale suve esimesel poolel kõrgust, kui teised kõrgekasvulised püsikud veel jõudu koguvad


Aina rohkem ja rohkem armastan ma metssalveid (Salvia nemorosa) `Schneehügel`. Õitseb väga-väga pikalt ja tema puhmal ja õitel on ilus struktuur, võiks öelda, et see taim on sellele peenrale lausa vapitaimeks. Ka äraõitsenud õisikud on ilusad ning kui veidi tagasi lõigata, õitseb uuesti. Mina sellel aastal enam ei raatsinud tagasi lõigata ja tulemus oli augusti keskpaigal selline:
Metssalvei (Salvia nemorosa) peaaegu ära õitsenud puhmad esiplaanil, selle taga valge õiepilv on võsa-raudrohi (Achillea ptarmica  `Double Diamond`). Vertikaalseid jooni annab peenrale veel aniis-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja must vägihein (Verbascum nigrum var album).
Ilus, kas pole? Mulle meeldib näha taime ilu ka tema äraõitsenud arhitektuurses kujus, kui seda on. Sellelt peenralt võib seda õite poolest kõige rohkem leidagi metssalveist, aniis-hiidiisopist,mustast vägiheinast, virgiinia tonditupikust, mõneti ka astilbedest. Neid kõiki võiks iseloomustada see, et nad ei vaja õite äranoppimist ning nad püsivad nii öelda puhtad ka äraõitsenult. Nüüd sügisel pidin hiidiisopi siiski maha lõikama, sest eelmine aasta oli tema seemnekülv tüütu. Virgiinia tonditupik on mul aga siiamaale peenras vaatamisväärsus omaette, ei teinud ka külm tema puhmale liiga. Sellel aastal hoidsin hinge kinni, et kas valgeõieline virgiinia tonditupik ka levib nagu hull edasi, just nagu roosaõieline meie linnaaias. Mulle tundus, et ei ning õnneks sain ma targematelt kinnitust, et ta on siiski suhteliselt paikne ja ei kipu salamisi teistesse puhmastesse.
Must vägihein, mu arm, loodan, et ta ka järgmine aasta püsib minu juures :) loen mitmelt poolt kirjandusest, et kaheaastane. Õitses küll kindlasti juuli kuust kuni augusti keskpaigani, muudkui ajas oma pikki ja sihvakaid õisikuid, meeldib, väga meeldib.
Kui struktuurist rääkida, siis pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea) säilitab selle ka igati, tema puhul oli see lausa igav, et ta kogu aeg ühte moodi õitsevana välja nägi ja mul on tõeliselt raske tema kõrvale midagi panna, mis sobiks. 
Pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea)
Tähtjas liatris (Liatris spicata) `Floristan White`, `Alba` on ka minu sümpaatia võitnud. Aga sellest järgmisel aastal pilt, sest ostsin neid sellel aastal veel juurde.
Pööris-kipslill (Gypsophila paniculata)on ka vahva tegelane , kui ta nii ruttu vaid ära ei õitseks ning pisut inetu pruunikas vahupilv jääb siis temast alles.
Virgiinia tonditupik pööris-kipslille vahus
Siis veel suur-tähtputk (Astrantia major). Suve esimesel poolel olin ma temas pisut pettunud, kui tema liigikaaslased `Claret` ja `Roma` õitsesid uhkelt, kuid tema kössitas seal valges peenras paari õiega. Suve teisel poolel oli inetust pardipojast saanud aga päris kena valge luik ja pidin tema ees avalikult vabandama. Lepituseks istutasin talle veel liigikaaslasi juurde, sest ta tundis ennast seal pisut üksikuna:
Suur-tähtputk (Astrantia major)
Ei saa veel nimekirja lemmikutest lõpetada, sest nimetamata on veel aedmonarda ja purpur-siilkübar (Echinacea purpurea), mõlemad samuti ilusa arhitektuurse joonega, siilikübara siilid veel eriti kaunid talvel. Aedmonarda (Monarda didyma) ei vaju mul ka kuskile ja toestust sellel aastal ei vajanudki. Siilikübarad samuti püsivad väga hästi ise püsti. Kas mulle tundub, või õitsevadki valged siilkübarad roosast kauem?
Purpur-siilkübara sordid


Mis aga kõige rohkem selles peenras pruune plekke tekitas, oli suureõieline härjasilm ning võsa-raudrohi. Ai-ai-ai see võsaraudrohi, ülemisel pildil kui vahukook, kuid sellel aastal läks see vahukook kiiresti pruuniks, ilmselt ilma süül. Eelmine aasta ma sellist asja ei mäleta, või on mu mälu petlik? Ja suureõieline härjasilm ka, kahjuks peab meie valgest peenrast lahkuma, vähemalt kõrgemad sordid. Tekitab liiga palju segadust, sest ei püsi püsti ja lisaks need äraõitsenud pruunid õieräbalad, ei ole aega neid noppida. Sobib kindlasti kuskile mujale meie maal, kus ta ei pea olema nii kammitsetud.

Liike ja sorte on veel paljud kirjeldamata, aga osad ei ole mulle nii sümpaatsed ning teised veel liiga noored ja väikesed, et nende kohta oma arvamust julgen avaldada. 
Kuna õpin ja arenen koos selle peenraga, siis sai ka sellel sügisel mõned taimed ümber tõstetud. Otsustasin, et madal miniatuurne hekk jäägu aega, kui mul on aega seda pügada ning kui ma olen kindel, et vanaisa sellest muruniidukiga üle ei sõida. Korrastasin veidi peenra ääretaimi, lisasin kordusi ja eemaldasin mõned liigid. Selle suve kõige pesamunam tegelane ja kaua-kaua aega oodatud ja otsitud valge sarvkannike (Viola cornuta) leidis ka oma koha peenraservas, loodan väga, et peab vastu. Järgmisel aastal sean eesmärgiks ka ümbritseva muru eest rohkem hoolitseda, praegu see on pisut metsik ja karjamaa näoline. Kui vaid minu õpetajad seda näeks, ai-ai-ai :)




laupäev, 29. august 2015

Linnaaed elab oma elu

Linnaaia kooslused elavad oma elu,ilma et ma neid väga vaatama jõuaks.  Sellel aastal ei õnnestunudki pildile püüda astilbede õitsemise tipphetke, nüüd on vaid viimased õied. Mul on hea meel, et eelmine aasta otsustasin kukesabade kasuks, sest peagi, septembri algusest , kui me selles aias jällegi rohkem viibima hakkame, on need roosad sabad pea ainsad, mis oma värvi näitavad. Esimesel pildil paistab mitmes kohas harilik kukesaba ( Lythrum salicaria) `Robert`. Eriti pikalt õitseb vitsjas kukesaba, mulle meeldib tema õrn loomus. Miskipärast tõmbab mind ikka selliste õrnemate õitega taimede poole. Teine roosa sügise tegija on viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua), mida olen ka juba mitmele poole jaganud. Aga selles hämaras peenras oleks ka sügisel valget vaja, õrna valget. Peas on palju-palju mõtteid, mida kõike tahaks teha aiaga, kui vaid seda aega laste kõrvalt jaguks. Aga küll ma ükskord jõuan. Ja ehk ongi hea, et ma veel labidat väga julgelt ja kiiruga maasse ei löö. Praegu olen suurel eneseharimise lainel ning uued ideed ja mõtted taimedega kujundusest on pea juba segi ajanud.  Hea ongi, kui mõtted saavad veidi peas settida. Kui on pisut settinud, jõuavad ehk siiagi.




Meie linnaaed: esimese peenra rajamise lugu

Jätkan siin meie linnaaia juttu. Nagu eelmises postituses juba öeldud, alustasin 2013. aasta kevadel peaaegu nullist uute peenarde rajamist. Selleks hetkeks oli aed rohkelt umbrohtu kasvanud, naat võimutses nendes vähestes peenardes, mis olid. Võitlus naadiga käib pidevalt, kui ma hooletum olen suvel, saab ikka tema mõnel pool aianurgas võimu enda kätte ning kassitapp võimutseb ka meie linnaaias, eriti tikri ja pojengipõõsastes.. Isegi meie kahe ja poole aastane poeg materdab ema eeskujul mõnikord seda umbrohtu ja kordab: „ Umbrohi on PAHA, sööb taime toidu ära mulla seest!”(vanaema õpetus vist)
Esimene rajatud peenar 2014. aastal, aasta pärast rajamist
Peenarde tegemisel alustasin sellest, et kaevasin maa umbes labidasügavuselt mitu korda läbi, et kõik naadi ja kassitapu juured kätte saada. See suur kaevamine kindlasti rikkus ka mulla struktuuri, aga lootsin nii suuremale edule. Ja edu tuli, vähemalt naadist sain nii lahti rajatud peenarde aladel. Kassitapp jäi ikka osaliselt maa sisse, liiga sügavale läheb ta risoom, et kätte saada. Aga kassitappu ma väsitan ka pideva rohimisega, ehk raugeb kordki tema jõud.
Peenrad otsustasin teha sinistes-roosades toonides, veidi õrna kollast kontrastiks. Mulle tundub, et need värvide ja taimede eelistused muutuvad päris kiiresti ajas, praegu sai aga nii alustatud. Esimeste peenarde aias sain oma esimesed praktilised õppetunnid taimede kasvutingimuste osas. Nagu juba öeldud, muld on siin küll viljakas, aga raske ja kohati on pinnas liigniiske. Oleks ju tore, kui valid välja sobiva õievärvi ja kõrgusega taimed ja nemad kasvavad sinu aias nagu kord ja kohus. Võib-olla aga oleks nii hoopiski igav :) Nii pididki paljud mu lemmikud taimed endale hoopiski uue kasvukoha leidma.
Ema Maie aias (vt www.facebook.com/MaieAed) sai palju ringi kõnnitud ja tehtud märkmeid mulle meeldivate taime kompositsioonide kohta. See on ikka hea, kui oled algaja ja saad käia juba valmis aedades ideesid hankimas. Paljud küsimused saavad nii vastuse. Kes kellega hästi kokku sobib? Kes õitseb kaua, kes lühiealiselt? Kes vajab toestamist ja kes hoiab ise end sirgelt püsti? Kuidas saada endale kevadest sügiseni õitsevat lillepeenart? Aga seda, kas see taim meie Tartu aia mullale sobib, ma ei osanud hästi ette mõelda. Seepärast väike soovitus algajale iluaia rajajale nagu mina olen: 9 korda mõõda , siis ei pea mitut korda lõikama (loe: taimi ümber istutama). Ehk siis uuri ja puuri oma aia mulda ( kas on kuiv, parasniiske, niiske, kas on raske savimuld või hoopis kergem ja liivasem). Mulla niiskus ja raskus on see,mis tihti taimed hukatusse viib, aga ka vastupidi liiga liivane ja tuhkkuiv muld teeb palju pahandust, kui õigeid taimi ei oska nendesse tingimustesse valida. Ma muidugi aina avastan uusi taimeliike ja sorte, mis üllatavad positiivselt. Kui lugeda taimede kasvuvajaduste kirjeldusi puukoolide kodulehekülgedel, on ilusasti ka paljudele märgitud, et ei talu liigniiskust või mulla läbikuivamist. Mõne taimega olen ikka üllatunud küll, kui tolerantne ta võib olla. Näiteks looduses niiskust armastav harilik kukesaba kasvab meil maal kuival ja liivasel mullal täispäikese käes juba mitu aastat kenasti ja suurendab muudkui oma puhmast. Seal kõrval vohab samades tingimustes harilik murtud süda.

Aga tagasi linnaia juurde. Tean nüüdseks, et siinsel raskel ja kohati niiskel mullal hästi ei kasva pikaleheline mailane, siilikübarad, monardad, kukekannused, harilik raudrohi. Neid taimi on kindlasti veel, mille olen välja praakinud, aga praegu ei meenu rohkem. Teine asi, millega ei osanud arvestada, on tigude rünnak. Meie aias toimub see massiliselt kukekannuste, siilikübarate, hiidiisopi ja laukude vastu (eriti hiidlaugud on lemmikud). Selles niiskes ja poolvarjulises peenras kasvavad aga hästi astilbed, angervaksad, kilplehed, laudlehed, siberi iirised, lurslilled, käokannused, kurekellad, ängelheinad, tulikad, kullerkupud, tonditupikud, kitseenelad ja minu üks sügise lemmik: kilpkonnalill. Varasuvistest õitsejatest on ängelheinad mu lemmikud. See kohev ja vahune õitepilv on lihtsalt nii ilus, kaunis on ka taime püstine kuju. Sain ema käest väga kauni kurekell-ängelheina, mille varred kaunilt mustad ja kõrgus on pea 2 meetrit. 

esmaspäev, 17. august 2015

Valge peenar: august

Üks vahepeale pildipostitus valgest püsilillepeenrast. Mida sügise poole, seda metsikumaks peenar muutub, õisi on meeletult. Mõned neist ei sobi omavahel kokku, mõned sobivad imehästi. Hea peenar  õppimiseks, katsetamiseks mulle, kuidas taimi omavahel nii sobitada, et keegi neist ei solvuks. Puhas vormi ja struktuuri mäng. Meeldivad sellel hetkel äraõitsenud metssalveide õied, meeldib hiidiisop, meeldib must vägihein. Kõik kolm püstiste küünaldega ning neist keegi ei vaja minult toestamise abi. Lemmikuid on veel ja veel, järgmises postituses jõuan neist lähemalt kirjutada. Praegu õitsevad siin suureõieline härjasilm, võsa-raudrohi, hiidiisop, harilik iisop, monarda, floks, virgiinia tonditupik.



reede, 24. juuli 2015

Valge peenra asunikest lähemalt

See on ikka nii põnev, kuidas peenar igal kuul ennast hoopiski uuest küljest näitab. Kevadel, kui püsikud alles oma esimesed lehed lahti rullivad, vaatasin peenart veidi hapu näoga. Ma olin ju sellest teadlik, et ühe korralikus püsilillepeenras haigutab kevadel üks suur must tühi maa, aga ikkagi... Seepärast otsustasin sügisel panna maha peenrasse korraliku koguse liiliaõielisi tulpe, et oleks ka kevadel õisi oodata ja imetleda. Lisaks plaanin linnaaiast ära tuua varreka laugu `Mount Everest`sibulad, kellele teod seal rahu ei anna. Need annaksid mõnusasti kõrgust.
Juuni kuu oli ehk ka peenar õitest veel vaene ja kõrgused madalad. Seepärast plaanin linnaaiast ära tuua varreka laugu `Mount Everest`sibulad, kellele teod seal rahu ei anna. Need annaksid mõnusasti kõrgust.
Kaljumaran - Potentilla rupestris
Aga suve alguse esimesed õitsejad on siin, õitsema hakkasid mai lõpp, juuni algus. Kõikidest liikidest, sortidest juttu ei tee, vaid need, mis rohkem heal või halval moel hinge läinud :) 
1. Kaljumaran (Potentilla rupestris), minu vaieldamatu suve alguse lemmik. Tema õhuline õitepilv võlus oma lihtsusega, kuid õiterohkusega. Õitses tõesti kaua. Ka tema äraõitsenult lisas ta oma kupardega peenrale õhulisust, kuid pidin need siiski maha lõikama, kartes järgmise kevadel lisatööd rohimisel. Oma suureks rõõmuks olin ma istutanud seda peenrasse pika vookleva lainena, nii et oli, mida vaadata. Peale õievarte mahalõikamist jääb temast järgi umbes 15-20 cm lehepuhmas, millel pole ka väga viga.









Mägijumikas - Centaurea montana

2. Mägijumikas (Centaurea montana) `Alba`, ei ole just minu lemmik, ei sobi lihtsalt minu arust siia peenrasse. Mulle ei meeldi see, et ta puhmas lamandub ja varred venivad välja. Positiivne see, et kui tagasi lõigata, kasvatab kiiresti uue puhma ja hakkab uuesti õitsema. Ka väga-väga pikk õitseja. Ei jõudnudki ära oodata, millal ükskord ära õitseb, et tagasi lõigata. Nüüd on ilusad puhmad jälle. Kaalun tema viimist teise peenrasse, või siis istutada hajusamalt tahapoole. Praegune 3 tükki rühmas ei meeldi mulle. Nägin seda ühes külastatud aias alpipeenras hajusalt istutatud, oli päris kena. Muretsema ta väga oma saatuse pärast ei pea, sest mu ämmale ta jällegi meeldib ja tema vikerkaarepeenrad vajavad valgeid laike ka.


Harilik sinilatv -Polemonium caeruleum

3. Harilik sinilatv `Alba` (Polemonium caeruleum)  on päris kenake muidu, aga pole veel väga head kohta leidnud selles peenras. Kui istutada, siis veidi suurema laiguna, peenras neid hetkel vaid kolm. Äraõitsenud õied tasuks pealt maha lõiata, et seemned valmida ei jõuaks, muidu jällegi palju rohimist. 
4. Harilik murtudsüda  (Dicentra spectabilis) `Alba`. Tema õitses muidugi juba mais. Kasvab siin lahjal pinnasel ka päris hästi, praegu veel nooruke, seemik. Õitseb ka väga-väga pikalt, meeldib mulle. Tema jääb siia peenrasse kindlasti.





5. Harilik öölill (Hesperis matronalis)  `Alba`. 
Harilik öölill -Hesperis matronalis
Alustas vara õitsemist ja ka väga väga pikk õitseja. Pole veel seisukohta võtnud tema kohta. Natuke näeb minu jaoks välja kui umbrohi (väga kõrge umbrohi!), samas varaja õitsejana jällegi omal kohal. Näiteks Helen Dilloni aed on Iirimaal öölille kevadel täis, Palusalu aias oli teda ka palju. Mõjub paremini massina, kui üksiku taimena. Kui tegijatel on, siis olen kannatlik ja ootan oma seisukoha võtmisega. Miinuseks muidugi tema puhul see, et lühiealine, plussiks see jällegi, et külvab end ise :D 





Siberi võhumõõk -Iris sibirica



6. Siberi võhumõõk - (Iris sibirica) `Alba`. ilmselt põhiliigi valgeõieline vorm. Meeldib, sest annab peenrasse oma peenete lehtedega puhmaga ilusat kõrgust. Õitses muidugi suhteliselt kiiresti ära kahjuks. Siberi iiriseid tooks siia peenrasse veel, aga selleks peab midagi välja vahetama.
7. Liblikjas kannike (Viola sororia) `Alba`, olen kuskile kaotanud ta pildi, aga minu arust ka tänuväärselt pikk õitseja, lisaks on puhmas ise ilus terve suvi,
8. Metsülane (Anemone sylvestris) ei suuda loobuda, kuid eesreas oma imeliku liikumisega ja madala kasvuga jätab inetu peenraserva. Istutasin teise ritta teiste taimede vahele, kui talle nii meeldib, oleks see parem variant.



 
Harilik tõrvalill -Lychnis viscaria




9.Harilik tõrvalill (Lychnis viscaria) 'Alba` ka täitsa ilus, üks taim rohkem täidisõieline, teine veidi vähem. Loodan, et neid ka järgmine aasta näen, lõikasin pealt kõik maha ja ei jätnud seemneid valmima. 




Hulgalehine lupiin -Lupinus polyphyllus
10. Hulgalehine lupiin ( Lupinus polyphyllus) `Valge rüütel` ja `Cayser` esimene neist teravate küünaldega ning teine tömpidega. Mõlemad sobivad peenrasse oivaliselt :)
Säbar kurereha - Geranium renardii
11. Säbar kurereha (Geranium renardii) sai siia valitud pigem huvitava lehestiku poolest ja seda eesmärki on ta ka täitnud. Õis pole vist tema tugevaim külg


Verev kurereha - Geranium sanguineum
12. Verev kurereha `Album` (Geranium sanguineum), väga meeldib, ainult et mitte väga pikk õitseja






Viljatu kurereha - Geranium x cantabrigiense `Biokovo`

13. Viljatu kurereha  (Geranium x cantabrigiense) `Biokovo`, meeldib ka, kuid miskipärast siin peenras ei taha hästi kasvada. Õitseb küll, kuid lehed viletsad. Ka pean veidi nihutama. Õitseb vereva kurerehaga üheaegselt ja kokku nad ei sobi, verev kurereha tõmbab oma pimestavalt valgete õitega viljatu kurereha ilu maha ( temal lähedalt vaadates õrnroosad).

Ja jätkan seda nimekirja järgmises postituses :)

teisipäev, 14. juuli 2015

Linna aed: terrassi peenar

Teine peenar, mille ma 2013. aasta kevadel rajasin oli ümber puidust terrassi. Terrass on madalam kui ümbritsev pinnas. Selle ümbrusese kujundamisel pidin arvestama ka mitme asjaga: esiteks, siin kasvavad kolm suurt elupuud, mille ümbrus on kuiv, aga seda suvel. Kevadel, talvel ja sügisel on siin jällegi liigniiske, näiteks terrassi servas, sest ilmselt kallakust alla tulev vesi jääb terassi vundamendi äärde pidama. Lisaks kuivusele on elupuude poolses peenras maja vari poolest päevast ja ka elupuude ning õunapuu vari. Sellesse kuiva ja poolvarjulisse peenraossa taimede valik ei läinud kohe esimese hooga nii nagu lootsin. Olen ka sealt taimi välja vahetanud ja ümber tõstnud. Soovisin just õitsevat terrassi ümbrust, mille taimestik oleks parajalt kõrge, et varjata ära elupuude alune tühjus. Algselt sai sinna peenraossa istutatud ühed minu lemmikud, metssalveid (Salvia nemorosa), kes taluvad küll kuivust, kuid venivad varjus välja ja ei näita oma kaunist vormi. Leidsin, et sort `Caradonna` saab siiski seal kuivas ja poolvarjus sininse tooni andmisega hakkama. Seda kuivust ei talunud hästi suur tähtputk (Astrantia major) `Alba`. Tema sordid `Venice` ja `Roma` on aga palju tolerantsemad kuivuse suhtes ja ka lopsakama kasvuga.

Ka selles peenra olen kujundanud roosa-sinistes toonides. Veidi õhulist valget oleks vaja sisse pikkida ja olen selle peenraga enam vähem rahul. Valge all mõtlen ma midagi sellist, mis seemnest minu ühte peenra ossa on end sobitanud, nüüd jääb vaid üle teda hajutada. Kui ise kasvama läks seal, ju ta on siis nende tingimustega rahul :)

 Sinistest annab siin tooni harilik sinilatv (Polemonium caeruleum), metssalvei ja faasseni naistenõges (Nepeta faassenii) `Walkers Low` ning siberi iirised. 
Faasseni naistenõges `Walkers Low`, viljatu kurereha `Karmina`ja pehme kortsleht
Roosadest viljatu kurereha (Geranium cantabrigiense) `Karmina`, pinnakatteroosid `The fairy` , suure tähtputke roosaõilised sordid ja suve teisel poolel siilikübarad. Pehme kortsleht on oma õitega kontrastiks sinisele. Kui terrassi ümbruse taimed on enam vähem oma õige koha leidnud, siis peenra pisut kaugemad nurgad vajavad veel kriitilist pilku :)

reede, 3. juuli 2015

Valge peenra teine aasta

Ilm on nii palav täna, et varjust välja pista oma nina ei tasu. Leian nüüd aega veidi oma pildistatud taimefotosid vaadata, seniks kuni lapsed lõunaunes. Sellel aastal hakkavad meie valges püsikute peenras taimed juba veidi oma ilu  ja lopsakust näitama.



Selliseid liike ja sorte, kes oma rahulolematusest märku annaks on vähe. Ühed on pojengid ja head hoogu pole sisse saanud ka pikaleheline mailane `Alba`. Mõnelt poolt seda valget peenart pildile püüdes, on see päris kena. Siiski peab ütlema, et nii palju sorte 5x6 meetritalale ilusasti ära sobitada ma ei oska ( vaata eelnevat postitust valgest peenrast). Pilt on liiga kirju, palju on korraga erinevaid õisi ja miski ei tule kenasti esile. Peenar on rahutu ja kordusi on vähe, praegu ka kõrgust minu jaoks vähe. Pehmed kortslehed oma heleroheliste õitega segavad Jaapani sirel muidugi annab pisut kõrgust ja sobiks ka soolotaimeks, kui ta vaid terve suvi õitseks :) Mõtlesin selle peenra stiili siduda ülejäänud pargiga, ning ääristada see madala hekiga, nii umbes 20 cm. See teeks pildi kindlasti rahulikumaks.

 Nüüd oleks vaja ainult hüva nõu, millist taime hekina kasutada. Kahju, et pukspuu nii päikesepõletuse kartlik on, see oleks ideaalne. Okaspuud vist ka ei tahaks, ikka see kevadine päikesepõletuse oht, kuna ise pole siin kevadel silma peal hoidmas. Magesõstrast selline madal hekk? Pigem vist mitte? Ligustrist?  Tore oleks ka sinna lillepeenra keskele leida midagi, mis seoks teda teisest küljest selle suveköögiga, mille sein taga paistab. Mõtlesin näiteks midagi punastes toonides. Võibolla postamendil punane savivaas?


neljapäev, 21. mai 2015

Meie linnaaed

Linnaaial on pikk ajalugu. Uurisin natuke oma ämmalt ja äialt, mis ja kuidas siin aias kord kasvas. Maja sai siin valmis 1936. aastal. 

Minu mehe vana vanaemal oli kogu maja ümbritsev maa kasumit teenima pandud. Tollel ajal ei olnud siin murulibletki. Maja ees ja taga olid suured rabarberi peenrad, aia äärt mööda jooksid vaarikapeenrad, palju oli tikreid. Lilledest kasvatas vana-vanaema müümiseks valgeid liiliad, pojenge, kevadel lava all tulpe. Kõiki neid müüs vana vanaema turul. Kui minu ämm siia majja elama tuli, õnnestus tal enda sõnul taha aeda pirni alla üks murulapp tekitada ja kui mina siia majja elama jõudsin üle 10 aasta tagasi, oli enamus maast juba muru all. Kümmekond õunapuud,mõned ploomid, 5 tikripõõsast ja üks vana ja haige punase sõstra põõsas olid kõik, mis köögi- ja puuviljaaiast alles olid. Peenrad olid juba minu ämma aegsed, natuke oli neid maja ees ning natuke maja taga. Peamiselt okaspuud, mõned rododendronid, vanaema roosid peenras. Pojenge ja tulpe oli päris palju ning lumikellukesi ning märtsikellukesi. Kui meil umbes 3 aastat tagasi majale juurdeehitus sai tehtud, jäi okaspuupeenar ehitusele ette, ning selle asukad kolisid maale, osad said hooletusest otsa. 
Meie linnaaed 2005. aastal. Näha on peenra ääres `Tiny Tim`ide rida.

Vaade samast kohast 2015. aasta juunis


Meie linnaaed 2005. aastal






















2013. aasta kevadel tegin algatust, et aed taas korda teha ning asustada uute roheliste elanikega. Selleks hetkeks oli alles vaid üks peenar, kus kasvasid üksikud vanaema roosid, mida ühelt pool raamis pojengihekk ning teiselt poolt hariliku elupuu `Tiny Timi` looklev rida, mis ei ole üldsegi enam nii „tiny”, sest pea meetr küll kõrge. Kuna peenar on poolvarjus, siis ei ole ei roosid ega pojengid seal väga õnnelikud ja tulevikus plaanin neile parema koha leida.
Natuke selle aia plussidest ja miinustest. Mulle meeldib, et aia pind on looduslikult kalde all. Kalde nurk võib olla nii umbes 5 kraadi, nii et tagaaed on kõrgem. Seda saab kindlasti mitmel moel huvitavalt ära kasutada. Lisaks on siin mullas niiskust rohkem, kui näiteks minu ema aias, kus ta pidevalt peab põuaga kastma, sest muld muutub tuhkkuivaks. Muld on siin suhteliselt savine ja raske, aga viljakas. Seda on näha hariliku elupuu `Smaragd` reast, mis ääristavad mitmelt poolt seda krunti, vanemad neist (u 12 aasta vanused) on juba umbes 4-5 meetri kõrgused. Kõige nooremad istutasin 2012 aasta sügisel. Jah, see on tõsi, et igav lahendus, kas pole? Kõik Eestimaa aiad on vist neid Smaragdi` hekke täis, aga mõtlesin pikalt eri variantide peale ja see tundus kõige mõistlikum. Asi lihtsalt selles, et mul oli vaja kiiresti kasvavat varjet naabri aiale, mis ei vajaks pügamist ega muud erilist hoolt ( enamus aega läheb maakodu aias toimetamise peale ). Mulle meeldivad ka need vanad õunapuud siin aias, aga kurb on see, et paljud on neist haiged, õõnsad, puuseeni täis ning seega ilmselt pikaks neid siin pole.
Miinuseid on ka. Aias pole praegu väga privaatsust, sest paar aastat tagasi ehitati naaberkrundile kõrge neljakorruseline kortermaja, seda varjestab küll osaliselt ungari sireli hekk, kuid ainult esimesi korruseid. Lisaks on krunt keerulise kujuga, on selline L kujuline, sest kunagi „hammustas” naabermaa endale siit krundist ühe tüki. Samas jällegi põnev, et kuidas siis seda maatükki nii kujundada, et see hammustuse serv nii teravalt välja ei paistaks. Naabri krundil on palju kõrgeid okaspuid, mille tõttu on umbes pool krundist poolvarjuline ning sinna saab kasvama panna ainult varjuaia taimi. Lisaks kõik need okaspuu juured, mis minu lillepeenrasse ronivad. Oleks vaja vist igal aastal labidaga vähemalt pealmised läbi lõigata peenra juures. Kõige suurem miinus aga minu jaoks on see, et aias võimutseb naat ja kassitapp. Mulle tundub, et naat on vist end paljude koduaedades sisse seadnud. Proovin hoolitseda naadi eest nii hästi kui saan, ikka trimmerdan ja katkun teda pidevalt aiaäärest ja põõsaste seest. Hea küll, naadist olen oma uutes peenardes lahti saanud hoolika mulla läbikaevamisega, olen sealt küll suurte prügikottide kaupa naadijuuri välja tassinud. Lahti ei saa ma teda aga vanade pojengide ja rooside juurest,tikripõõsaste ning õunapuude ümbert. Mitu aastat olen alustanud kevadel hoolsa naadi lehtede noppimisega, aga kuna suvel siia aeda ei jõua nii tihti tööle, vajub asi lõpuks ikka ära. Naadist hullem tegelane on aga kassitapp. Sellest ma hoolika kaevamisega päris oma peenras lahti ei saanud, risoomid on ikka nii sügaval maa all osad. Ja nii tahabki ta jälle võimutsema hakata minu peenardes. Rääkimata siis vanadest tikri- ja pojengipõõsastest, kus kasvab lausa kassitapu džungel. Sellel kevadel ostsin endale Makita DUR181SY akutrimmeri, et oleks kerge ja lihtne käsitleda ja naati ja kassitappu tihedamini kiusata niitmisega põõsaste alt ja aia äärtes. Olen praegu päris rahul. Ei olegi nii äpu see akutrimmer, kui ma alguses kartsin.

Aiaga on mul suured plaanid, plaan on see korralikult ära haljastada. Plaani ise olemas, teostus ootab aga aega, kui ma ise kindlalt siia majja paikseks jään, sest on võimalus, et ma liigun nii 3-4 aastaks siit ära ning ei taha neid peenraid oma ämmale koormaks jätta. Praegu olen teinud vaid ühe väikese peenra terrassi ümbrusesse ning teine peenar on siis selle `Tiny Tim `peenra pikendus. Mõlemad peenrad ei ole oma kujult veel lõplikud ja eriti see Tiny Tim peenar häirib mind. See elupuude rida on liga madal, et teisel pool võiks olla vaid muru, samas liiga kõrge, et selle tagant püsikud ilusasti välja paistaksid, nad justkui upuks sinna sisse. Proovin neid veidi kohendada ja pügada, et nad nii metsikud välja ei näeks. Vaja ka kõrgemaid püsikuid lihtsalt, mis oleks nõus kasvama poolvarjus ja raskel pinnasel, mis on ka vahel liigmärg (kallaku alumine osa). Valikut peaks olema. Ja nüüd olengi meie linna aialooga ka algust teinud :)