Linnaaed elab oma elu

Linnaaia kooslused elavad oma elu,ilma et ma neid väga vaatama jõuaks.  Sellel aastal ei õnnestunudki pildile püüda astilbede õitsemise tipphetke, nüüd on vaid viimased õied. Mul on hea meel, et eelmine aasta otsustasin kukesabade kasuks, sest peagi, septembri algusest , kui me selles aias jällegi rohkem viibima hakkame, on need roosad sabad pea ainsad, mis oma värvi näitavad. Esimesel pildil paistab mitmes kohas harilik kukesaba ( Lythrum salicaria) `Robert`. Eriti pikalt õitseb vitsjas kukesaba, mulle meeldib tema õrn loomus. Miskipärast tõmbab mind ikka selliste õrnemate õitega taimede poole. Teine roosa sügise tegija on viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua), mida olen ka juba mitmele poole jaganud. Aga selles hämaras peenras oleks ka sügisel valget vaja, õrna valget. Peas on palju-palju mõtteid, mida kõike tahaks teha aiaga, kui vaid seda aega laste kõrvalt jaguks. Aga küll ma ükskord jõuan. Ja ehk ongi hea, et ma veel labidat väga julgelt ja kiiruga maasse ei löö. Praegu olen suurel eneseharimise lainel ning uued ideed ja mõtted taimedega kujundusest on pea juba segi ajanud.  Hea ongi, kui mõtted saavad veidi peas settida. Kui on pisut settinud, jõuavad ehk siiagi.