Talveõhtu maal

Ühel õhtul ümbritses pargiala salapärane uduloor, ning lume ja udu kooskõlast kõik taimede siluetid selgelt ja teravalt välja joonistusid. See oli teistmoodi ilu.

Niidutaimede mustrid - õrnad ja kodused

Suvel, juulikuu esimesel päeval, käisin põllulillede ilu pildile püüdmas. Meil on maal pargi taga niit, mida naabripapa kord aastas niidab. Ma ei tea, kui kvaliteetne saak sealt tuleb tema lehmale, küll aga armastan ma neid kooslusi, mis seal õitsevad. Niidu piires on muld erinev, üle poole sellest on suhteliselt viljakas ning selle kooslus pole huvitav. Väiksem osa põllust on väheviljaka saviliiv mullaga ja juuli alguses lööb see aas õitsele. Pildi peale on neid raske püüda, palju raskem, kui suureõielisi aiaõisi. Siiski kutsusid need mustrid seal põllu peal pildistama ja talletan ka mõned pildid siia, et oleks hiljem vaadata. Olen proovinud küll oma pilte korralikult koopiatena säilitada, aga ikkagi kaovad mõned kaustad minu arvutist ära, nagu sööks neid mõni kuri päkapikk.

Madarate valge pilv koos väikse oblika punaga

Oras-tähthein ja harilik kellukas

Harilik kellukas üksikute oblikatega

Lõhnav maarjahein ja jaani-õnnehein

Palju on sellel niidul veel kollast karikakart, härjasilma,harilikku hiirehernest,hõbemaranat, rukkilille, harilikku raudrohtu, harilikku äiatari,kassiristikut ja  pinnakatjatest nõmm-liivateed, harilikku käbiheina ja harilikku kukeharja. Pisut harvem kohtab imikat, naistepuna, ussikeelt, kerakellukat  ja verevat kukeharja. Tegelikult on neid õitsejaid seal palju-palju, väiksemaõielisi ei jõua tähele panna. Kõrreliste liigiline koosseisu pole ka uurinud väga, silma paistavad vaid põldtimut, üksikud keraheinad ja lõhnav maarjahein.
Kevadel tahan ma kooli iseseisva tööna rajada lilleniidu istutamise teel, kindlasti tuleb see põnev projekt ning saan siin ka sellest kirjutada.

Mõtted suvel

Tabasin ennast täna õhtul pikalt teise korruse aknast välja vaatamas, pilk suunatud pruunidele rootsudele, mis kuuluvad astilbedele ja sileda kilpkonnalille puhmikutele. Need mängisid tuule käes nii mõnusasti ja tekitasid mängulisi mustreid. Mõtted ise olid juba kevades. Mõte puhkas roheluses. Seepärast otsisin üles veel mõned suve pildid, mis on pildistatud meie suvekodu pargis. See noor park on alguse saanud kahe inimese suurest visioonist ja tahtejõust. Siin valitsevad taimed, kes armastavad päikest ja pigem kuivemat kergemat mulda. Ülekaalus  on metssalveid ja Faasseni naistenõges ja neid on siin palju, väga palju. Ja loomulikult hekid, sadu meetreid ja puuderead ning lõpetuseks muru, palju muru...

Linna aiast pildikesi 2015 aasta suvest

Sellel aastal ei jõudnud ma aias edasiarendusi teha, jõudsin vaid suve jooskul vist 2 korda rohima ja sellest täiesti piisas. Hea on see, et umbrohtu peaaegu ei kasvagi enam püsikute vahele.  Iga kord kui sellest aiast pilte vaatan või suvel siia aeda tulen, tunduvad mulle need peenrad pisut metsikud ja spontaansed. Kui nüüd järele mõtlen, siis olen ma algusest peale eelistanud väiksemaõielisi, õrnemaid ja mitte väga suuri ja konkreetseid värvilaike tekitavaid püsililli. Seepärast ongi need peenrad sellised nagu nad on, pisut metsikud. Väga palju liike ja sorte peenras ei ole ning iga aasta suurendan korduste arvu.  Võiks vist öelda, et olen harrastanud siin mitteteadlikult intermingled stiili, ei teagi kuidas seda eesti keeles hea oleks öelda. See tähendab minu jaoks seda, et ei kasuta mitte suuri taimerühmi, vaid väikesi gruppe või üksikindiviide kordustena üksteise sisse pikitult. Impressionistlik pisut ehk. Võibolla oleks õigem öelda, et mul on siin lihtsalt üks "Tootsi peenar". 
Siia pildil on üks siberi iirise sort, mille nime ma tahaks hirmsasti teada.  Kas võiks olla tegu `Fligtht of Butterflies` . Väga peenikesed lehed ja tihe puhmik.

Kibe tulikas `Flore Pleno`, väga meeldib, ei lähe kiirelt edasi, nii nagu kartsin. Ideaalne minu jaoks oma pisikeste kollaste õietäppidega.

Mulle meeldib vahede täitjaks harilik kurekell Aquilegia vulgaris (pildil valged õied), kevadel varajane, sügisel üks viimaseid, kellel kaunis lehestik, kannatab väga hästi suvel teiste taimede lehtede alla mattumist.Ta ei ole küll väga pikaealine püsik, kuid külvab end ise ja mulle see sobib.Suve alguses on peenras õisi vähevõitu, seda saan kindlasti just kurekelladega parandada, tahaks ka metstulikat proovida. Ängelheinu tahaks ka rohkem ja kordustena, sellel aastal juba mõned taimed soetasin.

Üleval pildil tore kurereha (Geranium x magnificum)`Rosemoor`ja fasseni naistenõges (Nepeta racemosa) `Walkers Low`

Roosa virr-varr poolvarjulises peenras. Harilik kukesaba Lythrum salicaria, angervaks Filipendula `Kahome`ja erinevad astilbe liigid ja sordid. Nurgas pisut sinist metssalvei Salvia nemorosa näol, mis kasvukoha suhtes ei tohiks siin olla (poolvari) kuid olen siiski ta jätnud praegu siia, kuigi ta vireleb kevadel kaua liigniiskuse pärast. Kasvatan temas tolerantsust :)

 Pinnakatteroos `The Fairy`

Metsik peenar pisut kaugemalt augusti alguses...

...ja pisut teise nurga alt

Ja siis ma tahaks veel teada saada, mis õrnroosa pojengiga võiks tegu olla?Vana sort hea naabri aiast, imeilus.

Varajane pojeng  Paeonia officinalis `Mollis`

Suve esimene pool on peenras siniste päralt, nii nagu ka looduses vist

Ja üks kevadine pildike.

Ja järgmine postitus sellest aiast saab olema kevadel, kui ootan kollaste ja roosade liiliaõieliste tulpide õitsemist.

Umbrohu ilu

Üks pisike vahepostitus umbrohust või siiski, vikipeedia ütleb, et umbrohi on taim, kes kasvab haritud maal inimese tahte vastaselt. Sellel külmamailasel lasin ma küll rahulikult jaapani enela peale toetuda, küllap siis vist ikkagi mitte enam umbrohi. Rõõmustas silma päris kaua.

Eesti looduses kasvav külmamailane ( Veronica chamaedrys) 

Valge peenra asukad II

Kui sügisel, ilmade halvenedes, satub arvuti taha rohkem aia pilte vaatama, tundub kõik see suvine ilu peenardel palju kaunim, kui suvel oskan hinnata. Eks ta vist nii olegi, et talvel vaatame igatsusega rohelist ja suvel on talvised karged pildid palju lummavamad. Isegi teatud umbrohud peenardel tunduvad ilusad, rääkimata siis aasadel valitsenud värvipillerkaarest. Suvel sai palju kaameraga pildistatud, aga sinna kaamerasse need pildid ka tihti jäid, nüüd sügisel on alles rohkem aega neid vaadata ja hinnata. Eks tasapisi panen siiagi oma mõtteid kirja ja sean taimedest ja nende kooslustest pilte ritta. Tegelikult praeguseks on mõlgutused valge peenra kooslusest tahaplaanil ja ootavad kevadet, kuid ühe postituse siia sügisesse teen, sest tahaks veel kirjeldada selle peenra elanikke, keda ma veel maininud pole, kuid on mulle siiski väga sümpaatsed.  Lisaks pean välja tooma ka pisut ebasümpaatsemaid taimi, selliseid, kelle ilu eest on liialt vaja hoolitseda ja tekitavad minu valges koosluses inetumaid pruune plekke. Sest tõsi ta on, ka valge pluusi pealt paistavad ju plekid kõige paremini silma, nii ka valges peenras.

Delphinium sordid

Selle peenra kuningannad on valged kukekannused (Delphinium). Praeguseks ma liike ja sorte täpselt ei oskagi enam määrata, osa  on ostetud Järvseljalt, osa Repsu Taimetalust ning osa on ise   maha   külvatud seemnest valged tulnud. Sellel aastal paljud rääkisid, et kukekannused jäid neil madalaks, nii meilgi. See aga ei tähendanud, et nad vähem õitsenud oleks ja püsti püsisid nad ka päris kenasti.
Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal. Peale õitsemist sai kohe tagasi lõigatud, kuid sellel aastal teist õitsemist nii ilusat ei tulnud, kui eelmisel aastal.

Mulle meeldib, et kukekannused annavad peenrale suve esimesel poolel kõrgust, kui teised kõrgekasvulised püsikud veel jõudu koguvad

Aina rohkem ja rohkem armastan ma metssalveid (Salvia nemorosa) `Schneehügel`. Õitseb väga-väga pikalt ja tema puhmal ja õitel on ilus struktuur, võiks öelda, et see taim on sellele peenrale lausa vapitaimeks. Ka äraõitsenud õisikud on ilusad ning kui veidi tagasi lõigata, õitseb uuesti. Mina sellel aastal enam ei raatsinud tagasi lõigata ja tulemus oli augusti keskpaigal selline:

Metssalvei (Salvia nemorosa) peaaegu ära õitsenud puhmad esiplaanil, selle taga valge õiepilv on võsa-raudrohi (Achillea ptarmica  `Double Diamond`). Vertikaalseid jooni annab peenrale veel aniis-hiidiisop (Agastache foeniculum) ja must vägihein (Verbascum nigrum var album).

Ilus, kas pole? Mulle meeldib näha taime ilu ka tema äraõitsenud arhitektuurses kujus, kui seda on. Sellelt peenralt võib seda õite poolest kõige rohkem leidagi metssalveist, aniis-hiidiisopist,mustast vägiheinast, virgiinia tonditupikust, mõneti ka astilbedest. Neid kõiki võiks iseloomustada see, et nad ei vaja õite äranoppimist ning nad püsivad nii öelda puhtad ka äraõitsenult. Nüüd sügisel pidin hiidiisopi siiski maha lõikama, sest eelmine aasta oli tema seemnekülv tüütu. Virgiinia tonditupik on mul aga siiamaale peenras vaatamisväärsus omaette, ei teinud ka külm tema puhmale liiga. Sellel aastal hoidsin hinge kinni, et kas valgeõieline virgiinia tonditupik ka levib nagu hull edasi, just nagu roosaõieline meie linnaaias. Mulle tundus, et ei ning õnneks sain ma targematelt kinnitust, et ta on siiski suhteliselt paikne ja ei kipu salamisi teistesse puhmastesse.

Must vägihein, mu arm, loodan, et ta ka järgmine aasta püsib minu juures :) loen mitmelt poolt kirjandusest, et kaheaastane. Õitses küll kindlasti juuli kuust kuni augusti keskpaigani, muudkui ajas oma pikki ja sihvakaid õisikuid, meeldib, väga meeldib.

Kui struktuurist rääkida, siis pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea) säilitab selle ka igati, tema puhul oli see lausa igav, et ta kogu aeg ühte moodi õitsevana välja nägi ja mul on tõeliselt raske tema kõrvale midagi panna, mis sobiks. 

Pärl-hõbeleht (Anaphalis margaritacea)

Tähtjas liatris (Liatris spicata) `Floristan White`, `Alba` on ka minu sümpaatia võitnud. Aga sellest järgmisel aastal pilt, sest ostsin neid sellel aastal veel juurde.

Pööris-kipslill (Gypsophila paniculata)on ka vahva tegelane , kui ta nii ruttu vaid ära ei õitseks ning pisut inetu pruunikas vahupilv jääb siis temast alles.

Virgiinia tonditupik pööris-kipslille vahus

Siis veel suur-tähtputk (Astrantia major). Suve esimesel poolel olin ma temas pisut pettunud, kui tema liigikaaslased `Claret` ja `Roma` õitsesid uhkelt, kuid tema kössitas seal valges peenras paari õiega. Suve teisel poolel oli inetust pardipojast saanud aga päris kena valge luik ja pidin tema ees avalikult vabandama. Lepituseks istutasin talle veel liigikaaslasi juurde, sest ta tundis ennast seal pisut üksikuna:

Suur-tähtputk (Astrantia major)

Ei saa veel nimekirja lemmikutest lõpetada, sest nimetamata on veel aedmonarda ja purpur-siilkübar (Echinacea purpurea), mõlemad samuti ilusa arhitektuurse joonega, siilikübara siilid veel eriti kaunid talvel. Aedmonarda (Monarda didyma) ei vaju mul ka kuskile ja toestust sellel aastal ei vajanudki. Siilikübarad samuti püsivad väga hästi ise püsti. Kas mulle tundub, või õitsevadki valged siilkübarad roosast kauem?

Purpur-siilkübara sordid

Mis aga kõige rohkem selles peenras pruune plekke tekitas, oli suureõieline härjasilm ning võsa-raudrohi. Ai-ai-ai see võsaraudrohi, ülemisel pildil kui vahukook, kuid sellel aastal läks see vahukook kiiresti pruuniks, ilmselt ilma süül. Eelmine aasta ma sellist asja ei mäleta, või on mu mälu petlik? Ja suureõieline härjasilm ka, kahjuks peab meie valgest peenrast lahkuma, vähemalt kõrgemad sordid. Tekitab liiga palju segadust, sest ei püsi püsti ja lisaks need äraõitsenud pruunid õieräbalad, ei ole aega neid noppida. Sobib kindlasti kuskile mujale meie maal, kus ta ei pea olema nii kammitsetud.

Liike ja sorte on veel paljud kirjeldamata, aga osad ei ole mulle nii sümpaatsed ning teised veel liiga noored ja väikesed, et nende kohta oma arvamust julgen avaldada. 

Kuna õpin ja arenen koos selle peenraga, siis sai ka sellel sügisel mõned taimed ümber tõstetud. Otsustasin, et madal miniatuurne hekk jäägu aega, kui mul on aega seda pügada ning kui ma olen kindel, et vanaisa sellest muruniidukiga üle ei sõida. Korrastasin veidi peenra ääretaimi, lisasin kordusi ja eemaldasin mõned liigid. Selle suve kõige pesamunam tegelane ja kaua-kaua aega oodatud ja otsitud valge sarvkannike (Viola cornuta) leidis ka oma koha peenraservas, loodan väga, et peab vastu. Järgmisel aastal sean eesmärgiks ka ümbritseva muru eest rohkem hoolitseda, praegu see on pisut metsik ja karjamaa näoline. Kui vaid minu õpetajad seda näeks, ai-ai-ai :)

Linnaaed elab oma elu

Linnaaia kooslused elavad oma elu,ilma et ma neid väga vaatama jõuaks.  Sellel aastal ei õnnestunudki pildile püüda astilbede õitsemise tipphetke, nüüd on vaid viimased õied. Mul on hea meel, et eelmine aasta otsustasin kukesabade kasuks, sest peagi, septembri algusest , kui me selles aias jällegi rohkem viibima hakkame, on need roosad sabad pea ainsad, mis oma värvi näitavad. Esimesel pildil paistab mitmes kohas harilik kukesaba ( Lythrum salicaria) `Robert`. Eriti pikalt õitseb vitsjas kukesaba, mulle meeldib tema õrn loomus. Miskipärast tõmbab mind ikka selliste õrnemate õitega taimede poole. Teine roosa sügise tegija on viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua), mida olen ka juba mitmele poole jaganud. Aga selles hämaras peenras oleks ka sügisel valget vaja, õrna valget. Peas on palju-palju mõtteid, mida kõike tahaks teha aiaga, kui vaid seda aega laste kõrvalt jaguks. Aga küll ma ükskord jõuan. Ja ehk ongi hea, et ma veel labidat väga julgelt ja kiiruga maasse ei löö. Praegu olen suurel eneseharimise lainel ning uued ideed ja mõtted taimedega kujundusest on pea juba segi ajanud.  Hea ongi, kui mõtted saavad veidi peas settida. Kui on pisut settinud, jõuavad ehk siiagi.