Minust

Kuidas minust kasvas aednik?

Lapsepõlves olin loodusega sinasõber. Mulle meeldis väga põhikoolis ja keskkoolis bioloogia. Ülikooli läksingi bioloogiat õppima just seetõttu, et mind on alati vaimustanud kasvav elu minu ümber, mulle meeldib seda avastada ning nautida. Ja kui ma tagasi mõtlen oma lapsepõlvele, siis taimede(ga) kujundamine on samuti olnud asi, mida olen palju katsetanud. Kui ma päris väike olin, said minu käe läbi mitmed pajupõõsad ümarama vormi. Kevadel jällegi hooldasin ma pokusid, neid kammides ja lõigates. 
Ema mind vist veel suurt aeda kujundama ei lasknud või ei taibanud ma seda küsida, seepärast sai oma kujunduse pisike kraaviperv. Minu kallis linnamamma oli see, kes andis mulle täiesti vabad käed oma suvila eesaia lillepeenra kujundamisel, see oli temast ääretult armas. See oli mu esimene suurem projekt ja olin siis vast 12-13 aastane. Kui hästi või halvasti see välja tuli, see polegi ju tähtis. Veel mõned suvelillepeenrad mu ema aias ja siis jäi asi soiku. Ülikoolis sai bioloogiat õpitud molekulaarsemal tasandil. Töökoht oli ka päris molekulides kinni, välja arvatud kolm aastat koolis õpetajana, mis oli ka suurepärane väljakutse. Ja nüüd olen ma leidnud tee aedniku ja aiakujunduse juurde tagasi,küll esmalt hobi korras. Iluaianduse armastuse aitas mul taas üles leida ka mu ema, kes ka ise selle hiljaaegu taasavastas. 
Vaatame siis, kuhu see põnev teekond meid viib...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar