pühapäev, 10. juuni 2018

Valge peenar 2018 suvekuumuses: juuni algus

Selle aasta suve alguse kuivus ja kuumus on valges peenras kõik kasvukõrgused ja taimede arengud sassi ajanud. Omamoodi põnev, sest ei tea ju aimata ,kes sellel aastal koos õitsema hakkavad.  See, et maikuu lõpus näiteks siilkübarad oma õienuppe juba näitavad ,on küll uskumatu ja paneb mõtlema, mis küll siis sinna augustikuusse jääb õitsejatest. 
Valge peenar 1. juuni. Õitsevad kaljumaranad, siberi iiris, tõrvalilled, lupiin ja lilla vägihein. Valged liiliatulbid on lõpetanud nädal tagasi õitsemise.

Talv peenras erilist kadu pole toonud. Välja läks 2017 aastal ostetud hõbepuju Artemisia arborescents –’Bowis Castle’, millega tahtsin pisut hõbehalli värvi peenrasse lisada. Osa kirjanduse andmetel ei tohiks ta 5 külmatsoonis vastu pidada, puukooli kodulehel oli 3 külmatsoon, kes siis seda teab, kui tuleb ise ära proovida, sest lootus  sureb üldjuhul viimasena, sellel korral suri siiski see puju...
Aniis-hiidiisopi ’Alabasteri ’vanemad taimed on ka enamus lahkunud, kuid noori tuleb siit ja sealt. Saan jälle kujundustööd teha, et keda jätta, keda üles kitkuda ning keda uue naabri kõrvale istutada. Sama lugu on vereva sõrmkübara ja metsporgandiga, kes kahe aastased ja hakkavad idanema peenras vabades kohtades.  Mulle ikka väga meeldivad need lühiealised ennast külvavad liigid, muidu muutuks peenar liiga staatiliseks minu jaoks.  
Valgeõielise pojengi vana sort `Festiva Maxima` (Paeonia lactiflora) ja lauk Allium stipatum `Mount Everest`

See aasta on valges peenras eriline aasta, sest pojengid, mis ma sinna neli aastat tagasi istutasin, lähevad esimest korda õitsema. Põhjus, miks ma nii kaua ootama pidin seisneb ilmselt selles, et selle peenra pealmine kasvupinnas sisaldab väga palju kive ja ei ole väga viljakas. Labidalehest sügavamal peaks olema aga selle paiga originaalne viljakam muld ja võibolla võttis neil pojengidel aega, et sinnani jõuda.  Olen mõelnud mitu aastat, et neid pojenge peaks liigutama peenras pisut ettepoole, sest nad jäävad õitsedes pisut kõrgemakasvuliste püsikute varju. Seni kuni nad ei õitsenud, polnud ju kuhugi kiiret. Kui ma nüüd neid augusti kuus liigutan, ei õitse nad jälle võib olla paar aastat ja saab jälle oodata. Hea on veel see, et kui ma nad peenras ettepoole toon, siis on nende roheline lehestik heaks puhvriks õitsejate vahel, sest mõned liigid lihtsalt ei sobi üksteise kõrvale õitsema, olgugi, et mõlemal on valge õis. Õie kuju ja lehestik koos on see, mis loeb.
Kaljumaran - Potentilla rupestris

Iga suve alguses ma imetlen kaljumaranat ja mõtlen, et teda võiks veelgi rohkem selles peenras olla, aga ega ta seal teiste taimede vahel ilma valguseta naljalt kasvada ei taha. Siis kui ta õitseb, on paljude püsikute puhmikud veel väikesed, kuid hiljem puhmikute kasvades ei meeldi talle sugugi, et keegi tema leherosetti varjab. Seega konkurentsi ta ei talu ja seetõttu pean leppima sellega, et rohkem lihtsalt teda ei mahu siia peenrasse. Aga pargis pikkades püsilillepeenardes on tema jaoks kohti küll ja juba säravadki mõned tema puhasvalged õitepilved seal. Muideks Chicago botaanikaaeda külastades leidsin ma oma imestuseks kaljumarana ka aretus ja katsepeenardelt, kuhu nad on valinud väga piiratud  koguse liike, kellel on juba või võiks olla potentsiaali iluaianduses. Muigasin siis endamisi, et näe, mul on kellegagi ühine maitsemeel :D 
täidisõieline harilik kurekell Aquilegia vulgaris

Mulle väga meeldib täidisõieline kurekella sort, mille sordinime ma ei tea, kuid ta on juba üle 10 aasta Ustavite aias olnud ja külvist tulevad kõik valged täidisõielised taimed. Ta õitseb suve alguses koos kaljumaranaga ja see duo on keskmise- ja kõrgekasvulistest liikidest esimesi esinejaid. See sort tundub mulle, et pole nii lühiealine midagi, nagu tavaliselt hariliku kurekella puhul öeldakse.
Lilla vägihein Verbascum phoenicum

Ilus kooslus on veel tõrvalillest ja lillast vägiheinast, esimene pole neist mul küll päris puhasvalgete õitega, kuid väga see ei häiri üldpilti. Lilla vägiheina taim on mul 4 aasta vanune nüüd juba. Tõrvalill muidugi õitseb suhteliselt kiiresti ära, kuid suve alguses, kui õisi on vähevõitu, on ta tore . Tibake halb see, et neil mõlemal nii madalad leherosetid ja peale õitsemist jääb see koht peenras väga madalaks vaibaks.
Harilik tõrvalill - Lychnis viscaria


Ja selle postituse lõpetuseks tõden ma jällegi, et valge peenra kõrval  kuivenduskraavis puud aina kasvavad mühinal suuremaks (kased, pajud, männid) ja valge peenar jääb aina varjulisemaks. Mõte on siiski seda väikest puudesalu pajude arvelt harvendada, aga millal jõuab, ei tea veel...