pühapäev, 7. august 2016

Valge peenra reportaaž

Kui ma valge peenra rajamist 3 aastat tagasi alustasin, oli selles kohas palju rohkem valgust. Seepärast sai sinna ka istutatud valgusnõudlikke taimi. Rajamise hetkel ei tabanud ma ära, et peenrast üle tee kasvavad männid ja pajud igal aastal kasvavad, nii nagu puudele ikka kombeks. Nüüd vaatan ma ikka üha tihedamini kord peenara poole, kord puudele ja mõtlen, mis küll varsti nende taimedega saab, kes rohkem päikest vajavad.  Metssalveid juba kipuvad pisut liigselt välja venima, karpaadi kellukas lamandub ning harilik iisop samuti. Kui taimed veel väikesed olid ja harilikule iisopile piisavalt valgust jätkus, oli ta üks mu lemmikutest, nüüd siin teiste taimede varjus ei anna ta enam efekti. Seepärast on talle broneeritud koht uuel istutusalal pargis, mis saab olema valgusküllane. 

Ülejäänud taimed saavad praegu hästi hakkama. Hetkel teeb mulle muret hoopis see, et hiired ja vesirotid on tee mu peenrasse leidnud ja eks kevadel paistab, kui suurel määral nad mu sibullilledega on maiustanud. Tundub, nagu teeksid nad hetkel lilleseadet. Kedagi teist mul selles kahtlustada väga pole, et nad kellukaid ja tähtputke õisi ära lõikavad ja alles jätavad vaid lehed. 
 Valge peenra kohta tuleb öelda, et sellel aastal oli ehk kõrghetk ikkagi kukekannuste õitsemise aeg. Mulle meeldib see aeg vist seetõttu, et õisi on veel piisavalt vähe ning nad ei sega üksteist.  Tegelikult ka eelmise aasta praegusel hetkel oli väga ilus, kui õitsesid korraga floksid, monardad, siilikübarad ja virgiinia tonditupikud. Sellel aastal sai aga aed-monarda `Schneewittchen` pisut kannatada ja ei moodustanud selliseid võimsaid puhmaid. Mida sügise poole, seda rohkem tuleb esile peenras taimede tekstuur ja tegelikult mulle see meeldib. Seetõttu ei lõika ma ka näiteks tagasi mets-salveid `Schneehuegel`, sest ta on minu meelest äraõitsenult nii põnev.
Ja lubasin oma lemmikutest kirjutada ju, tundub nagu olekski praegu kõik mu lemmikud õites :D Ehk siis neid on nii palju, kellega ma väga rahul olen. Siin alumisel pildid näiteks siilikübra sordid, virgiinia tonditupik Physostegia virginiana (ilma selleta ei saa lihtsalt!), liatrised Liatris spicata (natuke pipardavad mul, aga nendega saab nii põnevaid kompositsioone) ja aniisi-hiidiisopid Agastachae foeniculum (suve teise poole superkangelased, kes on minu penras siiani olnud lühiealised, kuid külvavad end seemnest). Mõned mu lemmikud on ikkagi ka ära õitsenud, just lõikasin maha musta vägiheina, sest röövikud olid ta sellel aastal nii auklikuks söönud, et ei passinud neid peenrasse jätta. Ja kaljumaran Potentilla rupestris kevadelemmik kindlasti ning mets-salveisid võin kasvõi kümme korda järjest kiita. Kui saan, siis teen neist ikkagi eraldi postituse.

Järgmine aasta on plaanis siis mõned muudatused peenras. Ühele kolmest harilikust kitseenelast otsin uue koha, sest ta nad laiutavad peenras liigselt. Sama pean ütlema näärlehise kibuvitsa kohta. Neile mõlemale on ehk vääriline koht päris seal samas kõrval, põõsaste istutusalas, kus nad oleks valgele peenrale kaaslasteks. Natuke rohkem tahaks ma valgeid siilikübaraid peenrasse, suuremat laiku virgiinia männasmailase küünlaid. Ja kulla-kallis põdrakanepi valge vorm kogub jõudu, ilmselt hakkavad küünla kujulised õied omavahel võistlema ja järgmisel aastal soovin hoopis rohkem kerajaid vorme. Kui talv neile liiga ei tee, siis loodan järgmisel suvel peenras õitsemas näha ka kahkjat siilkübarat `Hula Dancer` ja valgeõielist odajat raudürti. Mõlemad panin sügisel seemnest ja odajas raudürt hakkab näitama juba peenramaal valgeid õisi. Jätan ta istutamise siiski kevadesse. Ilusaid puhmikuid moodustavaid kõrrelisi tahaks ka veel katsetada, praegu on minu huviorbiidis igasugused lubikad, nii Eesti looduslikud, kui võõramaised. Mulle näiteks meeldib väga sügislubika heleroheline puhmas, mis toob teisi rohelisemate lehtedega taimi hästi esile. Preeria pillahein on ka nii kauni peene lehega, talle olen siiski praegu leidnud koha teises peenras.

teisipäev, 2. august 2016

Aed linnas

Linnaaia peenraid olen sellel hooajal korrastanud kaks korda. Istutusalasid juurde pole teinud ja uusi taimigi pole juurde istutanud, sest me pole veel otsustanud, kas aed läheb maakütte panemiseks kaevamisele või mitte. Tundub, nagu annaksid vanad õunapuudki endast viimase hullumeelse saagi, et mitte koppa tee peale ette jääda, jäid nad ju lõikamattagi sellel aastal seetõttu. Võib olla siiski leiame mõne teise tee ja säästame neid, ei tea veel. Raske on tegutseda sellises teadmatuses ja seetõttu on ka taimed ootaval seisukohal. Samas on mul jällegi hea meel, et pole veel aia kujundmist põhjalikult ette võtnud. Olen palju uusi teadmisi juurde saanud taimeliikide ja sortide kohta, olen 3 aasta jooksul näinud, mis siin aias hästi kasvab ja mis mitte ning silm on näinud erinevas stiilis kujundatud peenraid nii siin kui Inglismaal. Mõte ei hüppa enam ühe idee juurest teise vaid setib rahulikult. Panen siia mõned pildid peenardest kevadest praeguse hetkeni. Nagu varemgi öeldud, on enamus neist ajutised lahendused ja ootel. Siiski on nad mulle rõõmuks, sest saan nende kallal kevadel ja sügisel nokitseda, kui perega maalt linna kolime.
Varajane pojeng `Mollis`on üks mu lemmikuid

Varasuvi varjulises peenras. Valget värvi annavad käoking tulikas, kurekellad ja ängelheinad

Sama peenar juuli alguses. On astilbede valitsemise aeg.

See ja järgnev pilt on tehtud samast kohast nädalase vahega. 

Angervaksad ja kukesabad alustavad

Ilu mis välja ei paista

Kevadine tulpide aeg koos õunapuude õitega
 

neljapäev, 7. juuli 2016

Eesti looduslikud taimed haljastuses

Eesti looduslikud taimed on mind köitnud vist juba ammu, viimased paar aastat olen nende kasutamisvõimaluste üle haljastuses rohkem mõtlema hakanud ja sellel aastal ka maakodus esimesi katsetusi teinud (sellest mõni järgmine postitus). Ka mulle meeldib vahest suursugusus ja rafineeritus lillepeenral, mida loovad teatud inglise stiilis aedade puhul kasutatavad taimed. Ja minagi usun igaüks leiabki endale sobivad taimed ja lilled oma meeleolu ja tunnetuse järgi, peaasi et neist rõõmu on.
Minu huvi suurenes metsikute lillede vastu ilmselt ka eelmisel talvel Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury raamatuid lugedes. Mulle meeldib Piet Oudolfi puhul see, et võimalusel kasutab ta oma projektides kohalikku päritolu liike. Lugedes märkasin toredaks üllatuseks nimekirjades taimi, mis kasvavad ka Eestis looduslikult. See kõnetas mind väga ja mul on väga hea meel, et tema raamat jõudis nüüd ka eesti keelselt meie lugejateni (raamatu pealkiri :"Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega" Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury) . Hoian pöialt, et sellel raamatul oleks suur edu. Need kaks maastikuarhitekti on oma raamatute ja artiklite ja loengutega avardanud mu silmavaadet tänapäeva aiakujunduses. Mis mulle meeldib veel, on see, et väga selgelt on tunda, kuidas Piet Oudolf püüdleb oma haljastusprojektides bioloogilise mitmekesisuse säilitamise suunas, seda eriti suurlinnade haljastuses. See teema võib tunduda ehk meil siin Eestis iluaianduse valdkonnas pseudoprobleemina, sest oleme ümbritsetud liigirikastest niitudest, metsadest ja rabadest. Küll on see teema omal kohal tiheda asutusega suurlinnades, kus rohelus piirdubki vaid parkide ja katuseaedadega. Seetõttu võibki teha see Piet Oudolfit õnnelikuks, kui mõni mesimumm on Manhattanil läbi autoheitgaasi pilvede leidnud tee High Line püsilillede oaasini. Ja nii panidki tema raamatud mõtlema sellele, kui väga meil siin liigirikkusega vedanud on ja võibolla tasuks seda liigirikkust ja looduslikku ilu tuua ka rohkem oma aedadesse ja uhkustada sellega. 
Lillemuru, mis on rajatud Eesti looduslikest liikidest istutamise teel.


Praegu tundub mulle, et loodslikemate aedade poole liikumist piiravad ka sellised huvitavad reeglid asulates, kus muru pikkus ei tohi ulatuta üle 15 cm ja see peab olema kooskõlas ka naabri muru pikkusega. Lillemuru siin ju nende reeglite järgi rajada ei saakski. Sellel aastal kuulsin ühelt tuttavalt, kelle aias Kodu kauniks maakondlik komisjon käis, et nende telefonikõnest jäi meelde manitsus, et niidetagu siis ikka muru ära enne nende tulekut. No hea küll, mu tuttaval on inglise muru ja seda ta niidabki iga 3-4 päeva tagant, sest suhteliselt väikeses eramuaias võib ta seda endale lubada. See manitsus näib mulle peegeldavat meie iluaedade üldist tendentsi, kus muruniidukiga päevast päeva tiirutatakse suurtel ja tühjadel põldudel, kus puudub igasugune muu haljastus ja puudub ka intensiivne kasutus. Vähe silmad aga ekstensiivse hooldusega lilleniite, mis võiksid hoopis sellistel aladel olla. Muidugi mõistan ma, et ka siin on omad piirid. Kui ikka looduse poolt pole liigirikkust antud või talukohtade vilkakal pinnasel vohab vaid naat, on väga kallis lõbu seda liigirikkust sinna tehislikult tuua.
Eestis looduslik harilik metsvits Lysimachia vulgaris on tulnud ise püsikute peenrassse ja sobib sinna päris hästi. Vajab vaid ruumi, sest levib suhteliselt kiirelt maaaluste võsunditega.

Ma siiski loodan ja usun, et see mõtteviis murust kunagi kindlasti muutub ja järjest rohkem leidub neid, kes näevad taimede mitmekesisust kui erilist väärtust, mida ka koduümbruse haljasaladel võiks hoida või siis ka luua ja taastada. Eriti loodan, et lillemurud ja looduslike liikide rohked püsilillede istutused jõuavad ka rohkem linnahaljastusse. Siin on jällegi aga kitsaskohaks taimmaterjali hankimine, sest praegu on puukoolides saadaval vähe Eesti looduslikke liike. Puukoolide taimenimekirjad on suhteliselt konservatiivsed ja selle põhjuseks on ilmselt maastikuarhitektide ja aiadisainerite tellimused, mis nõudluse paika panevad. Kas selle taga võib olla liiga väike rõhk taimmaterjali tundmisel ülikoolides jakutsekoolides, kus neid erialasid õpetatakse? Mulle tundub see nii.
See valge õrn taimeke on hall kogelejarohi (Perteroa incana). Imeilus umbrohi Eesti loodusest, mis õitseb suvi läbi. On küll kaheaastane kuid seda põnevam on jälgida, millist kooslust ta isekülvist järgmisel aastal kaunistab. Pildil on üks taim.

Toon näitena, et taimi, mida Piet Oudolf ja teised Dutch  (new perennials) Wave liikumise disainerid oma töödes kasutavad juba kümme aastat ja on muideks Eestis looduslikud, pole siin ühegi puukooli nimekirjas. See on muidugi äärmuslik näide, aga siiski on see probleem reaalselt minu jaoks olemas. Seepärast loodangi ma omakasupüüdlikult, et Piet Oudolf ja Noel Kingsbury valgustab oma ideedega ka rohkem Eesti inimesi ning tekiks suurem nõudlus uutele liikidele puukoolides. Siis ei peaks ma enam Eestis looduslikke, kuid haruldaste liikide seemneid välismaalt tellima ja neid suure kannatlikkusega kasvatama seemnest suureks, et saaks kord oma aias neid liike katsetada ja kooslustesse sobitada. Jah, neid põnevaid liike leiab loodusest ikka palju, millega saaks katsetada. Eriti efektsed on minu arust praegu kõrrelistega koos kerakellukad ja põldjumikad. Saaks neid vaid kollase karikraga koos pildile. Ja kõrrelised, see lõputu hulk eri värvusega kõrreliste õisikuid, tahaks seda kõike endale maakodu aasadele saada.


pühapäev, 26. juuni 2016

Valge peenar: 3 aasta

See suvi on meie valge peenra asunikel kolmas aasta kasvada. Ja areng on põnev, nii nagu iga enda tehtud istutusala puhul ikka. Nii kaua, kuni pole ise millelegi käsi külge pannud, võid sellest suurema või väiksema kaarega mööda kõndida. Kes ise on aga midagi oma kätega loonud, see teab, et võib seda lillede õitemängu kas või kümme korda päevas vaatamas käia, kuid ka kümnes kord läheb ikka sama suure huviga, nagu esimesel. Minu puhul on tihti rahulolematus see, mis paneb valge peenra taimede kooslust igal võimalusel süvenenud pilgul uurima. Tahaks ju, et oleks terve suvi kõik harmoonias, kuid nii lihtne see pole. Kui paljud soovivad endale terve suvi õitsevat peenart, siis selle peenra puhul on õite rohkus just see, mis mind taimede paigutuse üle pead murdma paneb. Kui mitmevärvilises peenras võtavad värvid õie struktuuri ja vormi üle võimust, siis valges peenras võivad kõrvuti olevad õied tekitada tõelise peavalu. No lihtsalt ei sobi omavahel kokku! Ning et pilt ei tuleks sigri-migri kirju ja struktuuritu, tuleb palju asju läbi mõelda. Roheline lehestik loob rahuliku fooni ja kui õied hakkavad selle üle domineerima tekib lihtsalt peenras kaos. Nii nagu üks aedniku haridusega tuttav hiljuti ütles, olen ma võtnud ühe paraja pähkli siin endale närida. Küllap ma seetõttu peenra arengut naudingi.

Eelmisel sügisel otsustasin, et ei kata peenras midagi. Ainuke asi, mida ma katsin oli sarvkannike Viola cornuta `Alba Minor`, sest ta oli mul peenras esimest aastat ja ma ei teadnud, kuidas ta käitub. Viskasin talle paar väikest kuuseoksa peale kevadise päikesepõletuse kartuses ja ta elas talve suurepäraselt üle. Ainukesed taim, mis mul peenrast kadus, oli suureõieline härjasilm. Hävis ta oma lühiealisuse tõttu või suurest pahameelest, et ma ta kaaslase juba sügisel välja kaevasin, ei tea. Härjasilmast otsustasin loobuda, sest ta tekitas peenras just seda kaost ja juhuslikkust, mida ma antud konkreetse peenra puhul ei soovi. Lisaks veel see, et ta ei püsinud püsti ise ning äraõitsenud õied olid inetud ja vajasid eemaldamist. Ja kui ei soovi oma suve sisustada äraõitsenud õite noppimisega, siis tasub valge peenra puhul panustada liikidesse ja sortidesse, mis peale õitsemist inetuks ei muutu. See istutusala muutub seetõttu igal aastal järjest liigivaesemaks, sest peale jäävad ikka need kõige tublimad, kes ei ole invasiivsed, püsivad ise püsti ja ei määri valget värvi oma määrdunud ja pruunide (veel hullem hallitanud) kroolehtededega. Minu peas on nüüd kolmandaks aastaks vormi võtmas edetabel just neid eripärasid arvestades ja proovin selle suve jooksul ka siia koos piltidega kirja panna. Pean siinkohal ütlema, et taimed, mis vajavad toestamist, kuid millest ma ei suuda loobuda, on kukekannused. Mul on neid 4 erinevat sorti ja nad on selle peenra esimese suvepoole iludused, õitsedes kõik veidi erinevatel aegadel ja olles eri kõrgustega. Minu jaoks lisavad nad peenrale majesteetlikku joont ja ma olen nõus nendele oma aega ohverdama, et nad tunneksid end hästi. Taimedest, kellest ma olen loobunud ja uutest, kes on katseajaga sellel aastal peenras, räägin järgmistel kordadel. Praegu mõned hiljutised pildid ja selleks korraks sissejuhatus tehtud.
Pilt tehtud 27. juuni. Õitsevad sarvkannike Viola cornuta `Alba Minor`, verev kurereha Geranium sanguineum `Alba`, kukekannused Delphinium, mets-salvei Salvia nemorosa `Schneehugel`, lakkoder Hordeum jubatum.


reede, 26. veebruar 2016

Talveõhtu maal

Ühel õhtul ümbritses pargiala salapärane uduloor, ning lume ja udu kooskõlast kõik taimede siluetid selgelt ja teravalt välja joonistusid. See oli teistmoodi ilu.





neljapäev, 4. veebruar 2016

Niidutaimede mustrid - õrnad ja kodused

Suvel, juulikuu esimesel päeval, käisin põllulillede ilu pildile püüdmas. Meil on maal pargi taga niit, mida naabripapa kord aastas niidab. Ma ei tea, kui kvaliteetne saak sealt tuleb tema lehmale, küll aga armastan ma neid kooslusi, mis seal õitsevad. Niidu piires on muld erinev, üle poole sellest on suhteliselt viljakas ning selle kooslus pole huvitav. Väiksem osa põllust on väheviljaka saviliiv mullaga ja juuli alguses lööb see aas õitsele. Pildi peale on neid raske püüda, palju raskem, kui suureõielisi aiaõisi. Siiski kutsusid need mustrid seal põllu peal pildistama ja talletan ka mõned pildid siia, et oleks hiljem vaadata. Olen proovinud küll oma pilte korralikult koopiatena säilitada, aga ikkagi kaovad mõned kaustad minu arvutist ära, nagu sööks neid mõni kuri päkapikk.
Madarate valge pilv koos väikse oblika punaga


Oras-tähthein ja harilik kellukas

Harilik kellukas üksikute oblikatega


Lõhnav maarjahein ja jaani-õnnehein

Palju on sellel niidul veel kollast karikakart, härjasilma,harilikku hiirehernest,hõbemaranat, rukkilille, harilikku raudrohtu, harilikku äiatari,kassiristikut ja  pinnakatjatest nõmm-liivateed, harilikku käbiheina ja harilikku kukeharja. Pisut harvem kohtab imikat, naistepuna, ussikeelt, kerakellukat  ja verevat kukeharja. Tegelikult on neid õitsejaid seal palju-palju, väiksemaõielisi ei jõua tähele panna. Kõrreliste liigiline koosseisu pole ka uurinud väga, silma paistavad vaid põldtimut, üksikud keraheinad ja lõhnav maarjahein.
Kevadel tahan ma kooli iseseisva tööna rajada lilleniidu istutamise teel, kindlasti tuleb see põnev projekt ning saan siin ka sellest kirjutada.

esmaspäev, 11. jaanuar 2016

Mõtted suvel

Tabasin ennast täna õhtul pikalt teise korruse aknast välja vaatamas, pilk suunatud pruunidele rootsudele, mis kuuluvad astilbedele ja sileda kilpkonnalille puhmikutele. Need mängisid tuule käes nii mõnusasti ja tekitasid mängulisi mustreid. Mõtted ise olid juba kevades. Mõte puhkas roheluses. Seepärast otsisin üles veel mõned suve pildid, mis on pildistatud meie suvekodu pargis. See noor park on alguse saanud kahe inimese suurest visioonist ja tahtejõust. Siin valitsevad taimed, kes armastavad päikest ja pigem kuivemat kergemat mulda. Ülekaalus  on metssalveid ja Faasseni naistenõges ja neid on siin palju, väga palju. Ja loomulikult hekid, sadu meetreid ja puuderead ning lõpetuseks muru, palju muru...