neljapäev, 7. juuli 2016

Eesti looduslikud taimed haljastuses

Eesti looduslikud taimed on mind köitnud vist juba ammu, viimased paar aastat olen nende kasutamisvõimaluste üle haljastuses rohkem mõtlema hakanud ja sellel aastal ka maakodus esimesi katsetusi teinud (sellest mõni järgmine postitus). Ka mulle meeldib vahest suursugusus ja rafineeritus lillepeenral, mida loovad teatud inglise stiilis aedade puhul kasutatavad taimed. Ja minagi usun igaüks leiabki endale sobivad taimed ja lilled oma meeleolu ja tunnetuse järgi, peaasi et neist rõõmu on.
Minu huvi suurenes metsikute lillede vastu ilmselt ka eelmisel talvel Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury raamatuid lugedes. Mulle meeldib Piet Oudolfi puhul see, et võimalusel kasutab ta oma projektides kohalikku päritolu liike. Lugedes märkasin toredaks üllatuseks nimekirjades taimi, mis kasvavad ka Eestis looduslikult. See kõnetas mind väga ja mul on väga hea meel, et tema raamat jõudis nüüd ka eesti keelselt meie lugejateni (raamatu pealkiri :"Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega" Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury) . Hoian pöialt, et sellel raamatul oleks suur edu. Need kaks maastikuarhitekti on oma raamatute ja artiklite ja loengutega avardanud mu silmavaadet tänapäeva aiakujunduses. Mis mulle meeldib veel, on see, et väga selgelt on tunda, kuidas Piet Oudolf püüdleb oma haljastusprojektides bioloogilise mitmekesisuse säilitamise suunas, seda eriti suurlinnade haljastuses. See teema võib tunduda ehk meil siin Eestis iluaianduse valdkonnas pseudoprobleemina, sest oleme ümbritsetud liigirikastest niitudest, metsadest ja rabadest. Küll on see teema omal kohal tiheda asutusega suurlinnades, kus rohelus piirdubki vaid parkide ja katuseaedadega. Seetõttu võibki teha see Piet Oudolfit õnnelikuks, kui mõni mesimumm on Manhattanil läbi autoheitgaasi pilvede leidnud tee High Line püsilillede oaasini. Ja nii panidki tema raamatud mõtlema sellele, kui väga meil siin liigirikkusega vedanud on ja võibolla tasuks seda liigirikkust ja looduslikku ilu tuua ka rohkem oma aedadesse ja uhkustada sellega. 
Lillemuru, mis on rajatud Eesti looduslikest liikidest istutamise teel.


Praegu tundub mulle, et loodslikemate aedade poole liikumist piiravad ka sellised huvitavad reeglid asulates, kus muru pikkus ei tohi ulatuta üle 15 cm ja see peab olema kooskõlas ka naabri muru pikkusega. Lillemuru siin ju nende reeglite järgi rajada ei saakski. Sellel aastal kuulsin ühelt tuttavalt, kelle aias Kodu kauniks maakondlik komisjon käis, et nende telefonikõnest jäi meelde manitsus, et niidetagu siis ikka muru ära enne nende tulekut. No hea küll, mu tuttaval on inglise muru ja seda ta niidabki iga 3-4 päeva tagant, sest suhteliselt väikeses eramuaias võib ta seda endale lubada. See manitsus näib mulle peegeldavat meie iluaedade üldist tendentsi, kus muruniidukiga päevast päeva tiirutatakse suurtel ja tühjadel põldudel, kus puudub igasugune muu haljastus ja puudub ka intensiivne kasutus. Vähe silmad aga ekstensiivse hooldusega lilleniite, mis võiksid hoopis sellistel aladel olla. Muidugi mõistan ma, et ka siin on omad piirid. Kui ikka looduse poolt pole liigirikkust antud või talukohtade vilkakal pinnasel vohab vaid naat, on väga kallis lõbu seda liigirikkust sinna tehislikult tuua.
Eestis looduslik harilik metsvits Lysimachia vulgaris on tulnud ise püsikute peenrassse ja sobib sinna päris hästi. Vajab vaid ruumi, sest levib suhteliselt kiirelt maaaluste võsunditega.

Ma siiski loodan ja usun, et see mõtteviis murust kunagi kindlasti muutub ja järjest rohkem leidub neid, kes näevad taimede mitmekesisust kui erilist väärtust, mida ka koduümbruse haljasaladel võiks hoida või siis ka luua ja taastada. Eriti loodan, et lillemurud ja looduslike liikide rohked püsilillede istutused jõuavad ka rohkem linnahaljastusse. Siin on jällegi aga kitsaskohaks taimmaterjali hankimine, sest praegu on puukoolides saadaval vähe Eesti looduslikke liike. Puukoolide taimenimekirjad on suhteliselt konservatiivsed ja selle põhjuseks on ilmselt maastikuarhitektide ja aiadisainerite tellimused, mis nõudluse paika panevad. Kas selle taga võib olla liiga väike rõhk taimmaterjali tundmisel ülikoolides jakutsekoolides, kus neid erialasid õpetatakse? Mulle tundub see nii.
See valge õrn taimeke on hall kogelejarohi (Perteroa incana). Imeilus umbrohi Eesti loodusest, mis õitseb suvi läbi. On küll kaheaastane kuid seda põnevam on jälgida, millist kooslust ta isekülvist järgmisel aastal kaunistab. Pildil on üks taim.

Toon näitena, et taimi, mida Piet Oudolf ja teised Dutch  (new perennials) Wave liikumise disainerid oma töödes kasutavad juba kümme aastat ja on muideks Eestis looduslikud, pole siin ühegi puukooli nimekirjas. See on muidugi äärmuslik näide, aga siiski on see probleem reaalselt minu jaoks olemas. Seepärast loodangi ma omakasupüüdlikult, et Piet Oudolf ja Noel Kingsbury valgustab oma ideedega ka rohkem Eesti inimesi ning tekiks suurem nõudlus uutele liikidele puukoolides. Siis ei peaks ma enam Eestis looduslikke, kuid haruldaste liikide seemneid välismaalt tellima ja neid suure kannatlikkusega kasvatama seemnest suureks, et saaks kord oma aias neid liike katsetada ja kooslustesse sobitada. Jah, neid põnevaid liike leiab loodusest ikka palju, millega saaks katsetada. Eriti efektsed on minu arust praegu kõrrelistega koos kerakellukad ja põldjumikad. Saaks neid vaid kollase karikraga koos pildile. Ja kõrrelised, see lõputu hulk eri värvusega kõrreliste õisikuid, tahaks seda kõike endale maakodu aasadele saada.