Valge peenar: 3 aasta

See suvi on meie valge peenra asunikel kolmas aasta kasvada. Ja areng on põnev, nii nagu iga enda tehtud istutusala puhul ikka. Nii kaua, kuni pole ise millelegi käsi külge pannud, võid sellest suurema või väiksema kaarega mööda kõndida. Kes ise on aga midagi oma kätega loonud, see teab, et võib seda lillede õitemängu kas või kümme korda päevas vaatamas käia, kuid ka kümnes kord läheb ikka sama suure huviga, nagu esimesel. Minu puhul on tihti rahulolematus see, mis paneb valge peenra taimede kooslust igal võimalusel süvenenud pilgul uurima. Tahaks ju, et oleks terve suvi kõik harmoonias, kuid nii lihtne see pole. Kui paljud soovivad endale terve suvi õitsevat peenart, siis selle peenra puhul on õite rohkus just see, mis mind taimede paigutuse üle pead murdma paneb. Kui mitmevärvilises peenras võtavad värvid õie struktuuri ja vormi üle võimust, siis valges peenras võivad kõrvuti olevad õied tekitada tõelise peavalu. No lihtsalt ei sobi omavahel kokku! Ning et pilt ei tuleks sigri-migri kirju ja struktuuritu, tuleb palju asju läbi mõelda. Roheline lehestik loob rahuliku fooni ja kui õied hakkavad selle üle domineerima tekib lihtsalt peenras kaos. Nii nagu üks aedniku haridusega tuttav hiljuti ütles, olen ma võtnud ühe paraja pähkli siin endale närida. Küllap ma seetõttu peenra arengut naudingi.

Eelmisel sügisel otsustasin, et ei kata peenras midagi. Ainuke asi, mida ma katsin oli sarvkannike Viola cornuta `Alba Minor`, sest ta oli mul peenras esimest aastat ja ma ei teadnud, kuidas ta käitub. Viskasin talle paar väikest kuuseoksa peale kevadise päikesepõletuse kartuses ja ta elas talve suurepäraselt üle. Ainukesed taim, mis mul peenrast kadus, oli suureõieline härjasilm. Hävis ta oma lühiealisuse tõttu või suurest pahameelest, et ma ta kaaslase juba sügisel välja kaevasin, ei tea. Härjasilmast otsustasin loobuda, sest ta tekitas peenras just seda kaost ja juhuslikkust, mida ma antud konkreetse peenra puhul ei soovi. Lisaks veel see, et ta ei püsinud püsti ise ning äraõitsenud õied olid inetud ja vajasid eemaldamist. Ja kui ei soovi oma suve sisustada äraõitsenud õite noppimisega, siis tasub valge peenra puhul panustada liikidesse ja sortidesse, mis peale õitsemist inetuks ei muutu. See istutusala muutub seetõttu igal aastal järjest liigivaesemaks, sest peale jäävad ikka need kõige tublimad, kes ei ole invasiivsed, püsivad ise püsti ja ei määri valget värvi oma määrdunud ja pruunide (veel hullem hallitanud) kroolehtededega. Minu peas on nüüd kolmandaks aastaks vormi võtmas edetabel just neid eripärasid arvestades ja proovin selle suve jooksul ka siia koos piltidega kirja panna. Pean siinkohal ütlema, et taimed, mis vajavad toestamist, kuid millest ma ei suuda loobuda, on kukekannused. Mul on neid 4 erinevat sorti ja nad on selle peenra esimese suvepoole iludused, õitsedes kõik veidi erinevatel aegadel ja olles eri kõrgustega. Minu jaoks lisavad nad peenrale majesteetlikku joont ja ma olen nõus nendele oma aega ohverdama, et nad tunneksid end hästi. Taimedest, kellest ma olen loobunud ja uutest, kes on katseajaga sellel aastal peenras, räägin järgmistel kordadel. Praegu mõned hiljutised pildid ja selleks korraks sissejuhatus tehtud.

Pilt tehtud 27. juuni. Õitsevad sarvkannike Viola cornuta `Alba Minor`, verev kurereha Geranium sanguineum `Alba`, kukekannused Delphinium, mets-salvei Salvia nemorosa `Schneehugel`, lakkoder Hordeum jubatum.