neljapäev, 21. mai 2015

Meie linnaaed

Linnaaial on pikk ajalugu. Uurisin natuke oma ämmalt ja äialt, mis ja kuidas siin aias kord kasvas. Maja sai siin valmis 1936. aastal. 

Minu mehe vana vanaemal oli kogu maja ümbritsev maa kasumit teenima pandud. Tollel ajal ei olnud siin murulibletki. Maja ees ja taga olid suured rabarberi peenrad, aia äärt mööda jooksid vaarikapeenrad, palju oli tikreid. Lilledest kasvatas vana-vanaema müümiseks valgeid liiliad, pojenge, kevadel lava all tulpe. Kõiki neid müüs vana vanaema turul. Kui minu ämm siia majja elama tuli, õnnestus tal enda sõnul taha aeda pirni alla üks murulapp tekitada ja kui mina siia majja elama jõudsin üle 10 aasta tagasi, oli enamus maast juba muru all. Kümmekond õunapuud,mõned ploomid, 5 tikripõõsast ja üks vana ja haige punase sõstra põõsas olid kõik, mis köögi- ja puuviljaaiast alles olid. Peenrad olid juba minu ämma aegsed, natuke oli neid maja ees ning natuke maja taga. Peamiselt okaspuud, mõned rododendronid, vanaema roosid peenras. Pojenge ja tulpe oli päris palju ning lumikellukesi ning märtsikellukesi. Kui meil umbes 3 aastat tagasi majale juurdeehitus sai tehtud, jäi okaspuupeenar ehitusele ette, ning selle asukad kolisid maale, osad said hooletusest otsa. 
Meie linnaaed 2005. aastal. Näha on peenra ääres `Tiny Tim`ide rida.

Vaade samast kohast 2015. aasta juunis


Meie linnaaed 2005. aastal






















2013. aasta kevadel tegin algatust, et aed taas korda teha ning asustada uute roheliste elanikega. Selleks hetkeks oli alles vaid üks peenar, kus kasvasid üksikud vanaema roosid, mida ühelt pool raamis pojengihekk ning teiselt poolt hariliku elupuu `Tiny Timi` looklev rida, mis ei ole üldsegi enam nii „tiny”, sest pea meetr küll kõrge. Kuna peenar on poolvarjus, siis ei ole ei roosid ega pojengid seal väga õnnelikud ja tulevikus plaanin neile parema koha leida.
Natuke selle aia plussidest ja miinustest. Mulle meeldib, et aia pind on looduslikult kalde all. Kalde nurk võib olla nii umbes 5 kraadi, nii et tagaaed on kõrgem. Seda saab kindlasti mitmel moel huvitavalt ära kasutada. Lisaks on siin mullas niiskust rohkem, kui näiteks minu ema aias, kus ta pidevalt peab põuaga kastma, sest muld muutub tuhkkuivaks. Muld on siin suhteliselt savine ja raske, aga viljakas. Seda on näha hariliku elupuu `Smaragd` reast, mis ääristavad mitmelt poolt seda krunti, vanemad neist (u 12 aasta vanused) on juba umbes 4-5 meetri kõrgused. Kõige nooremad istutasin 2012 aasta sügisel. Jah, see on tõsi, et igav lahendus, kas pole? Kõik Eestimaa aiad on vist neid Smaragdi` hekke täis, aga mõtlesin pikalt eri variantide peale ja see tundus kõige mõistlikum. Asi lihtsalt selles, et mul oli vaja kiiresti kasvavat varjet naabri aiale, mis ei vajaks pügamist ega muud erilist hoolt ( enamus aega läheb maakodu aias toimetamise peale ). Mulle meeldivad ka need vanad õunapuud siin aias, aga kurb on see, et paljud on neist haiged, õõnsad, puuseeni täis ning seega ilmselt pikaks neid siin pole.
Miinuseid on ka. Aias pole praegu väga privaatsust, sest paar aastat tagasi ehitati naaberkrundile kõrge neljakorruseline kortermaja, seda varjestab küll osaliselt ungari sireli hekk, kuid ainult esimesi korruseid. Lisaks on krunt keerulise kujuga, on selline L kujuline, sest kunagi „hammustas” naabermaa endale siit krundist ühe tüki. Samas jällegi põnev, et kuidas siis seda maatükki nii kujundada, et see hammustuse serv nii teravalt välja ei paistaks. Naabri krundil on palju kõrgeid okaspuid, mille tõttu on umbes pool krundist poolvarjuline ning sinna saab kasvama panna ainult varjuaia taimi. Lisaks kõik need okaspuu juured, mis minu lillepeenrasse ronivad. Oleks vaja vist igal aastal labidaga vähemalt pealmised läbi lõigata peenra juures. Kõige suurem miinus aga minu jaoks on see, et aias võimutseb naat ja kassitapp. Mulle tundub, et naat on vist end paljude koduaedades sisse seadnud. Proovin hoolitseda naadi eest nii hästi kui saan, ikka trimmerdan ja katkun teda pidevalt aiaäärest ja põõsaste seest. Hea küll, naadist olen oma uutes peenardes lahti saanud hoolika mulla läbikaevamisega, olen sealt küll suurte prügikottide kaupa naadijuuri välja tassinud. Lahti ei saa ma teda aga vanade pojengide ja rooside juurest,tikripõõsaste ning õunapuude ümbert. Mitu aastat olen alustanud kevadel hoolsa naadi lehtede noppimisega, aga kuna suvel siia aeda ei jõua nii tihti tööle, vajub asi lõpuks ikka ära. Naadist hullem tegelane on aga kassitapp. Sellest ma hoolika kaevamisega päris oma peenras lahti ei saanud, risoomid on ikka nii sügaval maa all osad. Ja nii tahabki ta jälle võimutsema hakata minu peenardes. Rääkimata siis vanadest tikri- ja pojengipõõsastest, kus kasvab lausa kassitapu džungel. Sellel kevadel ostsin endale Makita DUR181SY akutrimmeri, et oleks kerge ja lihtne käsitleda ja naati ja kassitappu tihedamini kiusata niitmisega põõsaste alt ja aia äärtes. Olen praegu päris rahul. Ei olegi nii äpu see akutrimmer, kui ma alguses kartsin.

Aiaga on mul suured plaanid, plaan on see korralikult ära haljastada. Plaani ise olemas, teostus ootab aga aega, kui ma ise kindlalt siia majja paikseks jään, sest on võimalus, et ma liigun nii 3-4 aastaks siit ära ning ei taha neid peenraid oma ämmale koormaks jätta. Praegu olen teinud vaid ühe väikese peenra terrassi ümbrusesse ning teine peenar on siis selle `Tiny Tim `peenra pikendus. Mõlemad peenrad ei ole oma kujult veel lõplikud ja eriti see Tiny Tim peenar häirib mind. See elupuude rida on liga madal, et teisel pool võiks olla vaid muru, samas liiga kõrge, et selle tagant püsikud ilusasti välja paistaksid, nad justkui upuks sinna sisse. Proovin neid veidi kohendada ja pügada, et nad nii metsikud välja ei näeks. Vaja ka kõrgemaid püsikuid lihtsalt, mis oleks nõus kasvama poolvarjus ja raskel pinnasel, mis on ka vahel liigmärg (kallaku alumine osa). Valikut peaks olema. Ja nüüd olengi meie linna aialooga ka algust teinud :)