pühapäev, 7. august 2016

Valge peenra reportaaž

Kui ma valge peenra rajamist 3 aastat tagasi alustasin, oli selles kohas palju rohkem valgust. Seepärast sai sinna ka istutatud valgusnõudlikke taimi. Rajamise hetkel ei tabanud ma ära, et peenrast üle tee kasvavad männid ja pajud igal aastal kasvavad, nii nagu puudele ikka kombeks. Nüüd vaatan ma ikka üha tihedamini kord peenara poole, kord puudele ja mõtlen, mis küll varsti nende taimedega saab, kes rohkem päikest vajavad.  Metssalveid juba kipuvad pisut liigselt välja venima, karpaadi kellukas lamandub ning harilik iisop samuti. Kui taimed veel väikesed olid ja harilikule iisopile piisavalt valgust jätkus, oli ta üks mu lemmikutest, nüüd siin teiste taimede varjus ei anna ta enam efekti. Seepärast on talle broneeritud koht uuel istutusalal pargis, mis saab olema valgusküllane. 

Ülejäänud taimed saavad praegu hästi hakkama. Hetkel teeb mulle muret hoopis see, et hiired ja vesirotid on tee mu peenrasse leidnud ja eks kevadel paistab, kui suurel määral nad mu sibullilledega on maiustanud. Tundub, nagu teeksid nad hetkel lilleseadet. Kedagi teist mul selles kahtlustada väga pole, et nad kellukaid ja tähtputke õisi ära lõikavad ja alles jätavad vaid lehed. 
 Valge peenra kohta tuleb öelda, et sellel aastal oli ehk kõrghetk ikkagi kukekannuste õitsemise aeg. Mulle meeldib see aeg vist seetõttu, et õisi on veel piisavalt vähe ning nad ei sega üksteist.  Tegelikult ka eelmise aasta praegusel hetkel oli väga ilus, kui õitsesid korraga floksid, monardad, siilikübarad ja virgiinia tonditupikud. Sellel aastal sai aga aed-monarda `Schneewittchen` pisut kannatada ja ei moodustanud selliseid võimsaid puhmaid. Mida sügise poole, seda rohkem tuleb esile peenras taimede tekstuur ja tegelikult mulle see meeldib. Seetõttu ei lõika ma ka näiteks tagasi mets-salveid `Schneehuegel`, sest ta on minu meelest äraõitsenult nii põnev.
Ja lubasin oma lemmikutest kirjutada ju, tundub nagu olekski praegu kõik mu lemmikud õites :D Ehk siis neid on nii palju, kellega ma väga rahul olen. Siin alumisel pildid näiteks siilikübra sordid, virgiinia tonditupik Physostegia virginiana (ilma selleta ei saa lihtsalt!), liatrised Liatris spicata (natuke pipardavad mul, aga nendega saab nii põnevaid kompositsioone) ja aniisi-hiidiisopid Agastachae foeniculum (suve teise poole superkangelased, kes on minu penras siiani olnud lühiealised, kuid külvavad end seemnest). Mõned mu lemmikud on ikkagi ka ära õitsenud, just lõikasin maha musta vägiheina, sest röövikud olid ta sellel aastal nii auklikuks söönud, et ei passinud neid peenrasse jätta. Ja kaljumaran Potentilla rupestris kevadelemmik kindlasti ning mets-salveisid võin kasvõi kümme korda järjest kiita. Kui saan, siis teen neist ikkagi eraldi postituse.

Järgmine aasta on plaanis siis mõned muudatused peenras. Ühele kolmest harilikust kitseenelast otsin uue koha, sest ta nad laiutavad peenras liigselt. Sama pean ütlema näärlehise kibuvitsa kohta. Neile mõlemale on ehk vääriline koht päris seal samas kõrval, põõsaste istutusalas, kus nad oleks valgele peenrale kaaslasteks. Natuke rohkem tahaks ma valgeid siilikübaraid peenrasse, suuremat laiku virgiinia männasmailase küünlaid. Ja kulla-kallis põdrakanepi valge vorm kogub jõudu, ilmselt hakkavad küünla kujulised õied omavahel võistlema ja järgmisel aastal soovin hoopis rohkem kerajaid vorme. Kui talv neile liiga ei tee, siis loodan järgmisel suvel peenras õitsemas näha ka kahkjat siilkübarat `Hula Dancer` ja valgeõielist odajat raudürti. Mõlemad panin sügisel seemnest ja odajas raudürt hakkab näitama juba peenramaal valgeid õisi. Jätan ta istutamise siiski kevadesse. Ilusaid puhmikuid moodustavaid kõrrelisi tahaks ka veel katsetada, praegu on minu huviorbiidis igasugused lubikad, nii Eesti looduslikud, kui võõramaised. Mulle näiteks meeldib väga sügislubika heleroheline puhmas, mis toob teisi rohelisemate lehtedega taimi hästi esile. Preeria pillahein on ka nii kauni peene lehega, talle olen siiski praegu leidnud koha teises peenras.

teisipäev, 2. august 2016

Aed linnas

Linnaaia peenraid olen sellel hooajal korrastanud kaks korda. Istutusalasid juurde pole teinud ja uusi taimigi pole juurde istutanud, sest me pole veel otsustanud, kas aed läheb maakütte panemiseks kaevamisele või mitte. Tundub, nagu annaksid vanad õunapuudki endast viimase hullumeelse saagi, et mitte koppa tee peale ette jääda, jäid nad ju lõikamattagi sellel aastal seetõttu. Võib olla siiski leiame mõne teise tee ja säästame neid, ei tea veel. Raske on tegutseda sellises teadmatuses ja seetõttu on ka taimed ootaval seisukohal. Samas on mul jällegi hea meel, et pole veel aia kujundmist põhjalikult ette võtnud. Olen palju uusi teadmisi juurde saanud taimeliikide ja sortide kohta, olen 3 aasta jooksul näinud, mis siin aias hästi kasvab ja mis mitte ning silm on näinud erinevas stiilis kujundatud peenraid nii siin kui Inglismaal. Mõte ei hüppa enam ühe idee juurest teise vaid setib rahulikult. Panen siia mõned pildid peenardest kevadest praeguse hetkeni. Nagu varemgi öeldud, on enamus neist ajutised lahendused ja ootel. Siiski on nad mulle rõõmuks, sest saan nende kallal kevadel ja sügisel nokitseda, kui perega maalt linna kolime.
Varajane pojeng `Mollis`on üks mu lemmikuid

Varasuvi varjulises peenras. Valget värvi annavad käoking tulikas, kurekellad ja ängelheinad

Sama peenar juuli alguses. On astilbede valitsemise aeg.

See ja järgnev pilt on tehtud samast kohast nädalase vahega. 

Angervaksad ja kukesabad alustavad

Ilu mis välja ei paista

Kevadine tulpide aeg koos õunapuude õitega