reede, 4. august 2017

Meie looduse armsad lilled



    väike oblikas

Pea sama palju kui köidavad mind kultuurtaimede sordid, naudin kevadest sügiseni Eesti looduslike taimeliikide kooslusi. Kui peenras tärkavad pikaealised püsikud igal aastal ühelt kohalt ja aastatega muud moodi avastamisrõõmu rahuldada ei saa, kui uusi taimeliike pidevalt juurde hankida, siis looduslike taimekooslustega on õnneks hoopis teisiti. Siin on väga paljud liigid lühiealised või hoopiski üheaastased, seega igal aastal on üks suur ja põnev ootus. Mõnel aastal võidki mõnda taime ootama jääda, nii on näiteks meie maal kassiristikuga, kes on loomult ühe- või kaheaastane. Eelmine suvi kurvastas mu ämm mitmel korral, et vist on liigne niitmine kassiristiku ära hävitanud. Ma siis lohutasin teda, et küllap ta järgmine aasta jälle ilmub ja eks ta tuleb siis, kui talle sooden aeg. Sellel aastal ääristavadki pikalt sissesõiduteed tuhanded pehmed valkjad õienutid. Teine üllataja on kaheaastane harilik kellukas, kes meie lilleaasal valib küll endale kindlaid meelispaiku, kuid igal aastal on õiterohkuse poolest erinev.
     harilik kellukas
      harilik kellukas
    tõrvalilled ja palju muud
    tõrvalilled põllul 

    tõrvalilled, harilik imikas ja õitsema hakkab harilik ussikeel

 Juuni on eriliselt ilus, kui kuivematel põldudel on tõrvalillede väljad, niiskematel ja viljakamatel aladel on kevadel mind alati köitnud harilik naadi ja mets-harakputke sarikad, eriti kui nad on sattunud siniste lupiinidega koos ühele alale kasvama. Jah, eks see naat võib ju aias olla tüütu levija, aga looduses on ta ilus, kui ta õitseb. Hiljuti nägin välismaal üht korrektset puude alust istutusala, kuhu oli lausistutusena rajatud naadiväli. Alguses ei suutnud ma oma silmi uskuda ja uurisin asja lähedalt, sest tegemist ei olnud kirjulehelise sordiga vaid täiesti tavalise naadiga! Ja kusjuures tulemus oli täiesti ilus ja korrektne. Ma ei kujuta ette, kui mitu korda suve jooksul pidid nad teda piirama, murusse ei olnud ta igatahes sealt peenrast liikunud. Põnevaid juunikuiseid õitsejaid on veel -  ängelheinadest alustavad niiskematel kohtadel kurekell-ängelheinad, samades toonides jätkavad palderjanid. Mõlemad kasvavad mul ka niiskemas linnaaia peenras ja õitsevad päris pikalt.
    harilik palderjan
     villohakas
    harilik käokann on niiskemate kohtade taim

    lõhnav maarjahein
Juulikuu on minu jaoks Eesti lilleniitude tippaeg – see on kellukate, härjasilmade, äiataride ja karikakarde aeg.
Augustis tuleb kuldseks muutuvate kõrte vahelt õisi juba rohkem otsida. Mulle meeldivad purpursetes toonides jumikad ja pune, niiskemates kohtades aga harilik vesikanep. Ja mis jääb sügisesse? Ikka kuldsetes toonides kõrrelised, millest loodus oskab nii kauneid kooslusi luua.


2 kommentaari:

  1. Mina imetlen ka alati juulikuiseid looduslikke lilleniite, võrratult ilusad!

    VastaKustuta
  2. Jah, hakkan ka juba suve alguses seda juulikuud ootama ja käin maakodu lähedal niidul esimesi õisi otsimas. Sellel suvel sattusin juulikuisel ajal Muhumaale, kui niitudel õitses metslauk ja sealne lubjalembeliste taimede liigirikkus oli võrratu.

    VastaKustuta