Valge peenar 2018 suvekuumuses: juuni algus

Selle aasta suve alguse kuivus ja kuumus on valges peenras kõik kasvukõrgused ja taimede arengud sassi ajanud. Omamoodi põnev, sest ei tea ju aimata ,kes sellel aastal koos õitsema hakkavad.  See, et maikuu lõpus näiteks siilkübarad oma õienuppe juba näitavad ,on küll uskumatu ja paneb mõtlema, mis küll siis sinna augustikuusse jääb õitsejatest. 

Valge peenar 1. juuni. Õitsevad kaljumaranad, siberi iiris, tõrvalilled, lupiin ja lilla vägihein. Valged liiliatulbid on lõpetanud nädal tagasi õitsemise.

Talv peenras erilist kadu pole toonud. Välja läks 2017 aastal ostetud hõbepuju Artemisia arborescents –’Bowis Castle’, millega tahtsin pisut hõbehalli värvi peenrasse lisada. Osa kirjanduse andmetel ei tohiks ta 5 külmatsoonis vastu pidada, puukooli kodulehel oli 3 külmatsoon, kes siis seda teab, kui tuleb ise ära proovida, sest lootus  sureb üldjuhul viimasena, sellel korral suri siiski see puju...

Aniis-hiidiisopi ’Alabasteri ’vanemad taimed on ka enamus lahkunud, kuid noori tuleb siit ja sealt. Saan jälle kujundustööd teha, et keda jätta, keda üles kitkuda ning keda uue naabri kõrvale istutada. Sama lugu on vereva sõrmkübara ja metsporgandiga, kes kahe aastased ja hakkavad idanema peenras vabades kohtades.  Mulle ikka väga meeldivad need lühiealised ennast külvavad liigid, muidu muutuks peenar liiga staatiliseks minu jaoks.  

Valgeõielise pojengi vana sort `Festiva Maxima` (Paeonia lactiflora) ja lauk Allium stipatum `Mount Everest`

See aasta on valges peenras eriline aasta, sest pojengid, mis ma sinna neli aastat tagasi istutasin, lähevad esimest korda õitsema. Põhjus, miks ma nii kaua ootama pidin seisneb ilmselt selles, et selle peenra pealmine kasvupinnas sisaldab väga palju kive ja ei ole väga viljakas. Labidalehest sügavamal peaks olema aga selle paiga originaalne viljakam muld ja võibolla võttis neil pojengidel aega, et sinnani jõuda.  Olen mõelnud mitu aastat, et neid pojenge peaks liigutama peenras pisut ettepoole, sest nad jäävad õitsedes pisut kõrgemakasvuliste püsikute varju. Seni kuni nad ei õitsenud, polnud ju kuhugi kiiret. Kui ma nüüd neid augusti kuus liigutan, ei õitse nad jälle võib olla paar aastat ja saab jälle oodata. Hea on veel see, et kui ma nad peenras ettepoole toon, siis on nende roheline lehestik heaks puhvriks õitsejate vahel, sest mõned liigid lihtsalt ei sobi üksteise kõrvale õitsema, olgugi, et mõlemal on valge õis. Õie kuju ja lehestik koos on see, mis loeb.

Kaljumaran - Potentilla rupestris

Iga suve alguses ma imetlen kaljumaranat ja mõtlen, et teda võiks veelgi rohkem selles peenras olla, aga ega ta seal teiste taimede vahel ilma valguseta naljalt kasvada ei taha. Siis kui ta õitseb, on paljude püsikute puhmikud veel väikesed, kuid hiljem puhmikute kasvades ei meeldi talle sugugi, et keegi tema leherosetti varjab. Seega konkurentsi ta ei talu ja seetõttu pean leppima sellega, et rohkem lihtsalt teda ei mahu siia peenrasse. Aga pargis pikkades püsilillepeenardes on tema jaoks kohti küll ja juba säravadki mõned tema puhasvalged õitepilved seal. Muideks Chicago botaanikaaeda külastades leidsin ma oma imestuseks kaljumarana ka aretus ja katsepeenardelt, kuhu nad on valinud väga piiratud  koguse liike, kellel on juba või võiks olla potentsiaali iluaianduses. Muigasin siis endamisi, et näe, mul on kellegagi ühine maitsemeel :D 

täidisõieline harilik kurekell Aquilegia vulgaris

Mulle väga meeldib täidisõieline kurekella sort, mille sordinime ma ei tea, kuid ta on juba üle 10 aasta Ustavite aias olnud ja külvist tulevad kõik valged täidisõielised taimed. Ta õitseb suve alguses koos kaljumaranaga ja see duo on keskmise- ja kõrgekasvulistest liikidest esimesi esinejaid. See sort tundub mulle, et pole nii lühiealine midagi, nagu tavaliselt hariliku kurekella puhul öeldakse.

Lilla vägihein Verbascum phoenicum

Ilus kooslus on veel tõrvalillest ja lillast vägiheinast, esimene pole neist mul küll päris puhasvalgete õitega, kuid väga see ei häiri üldpilti. Lilla vägiheina taim on mul 4 aasta vanune nüüd juba. Tõrvalill muidugi õitseb suhteliselt kiiresti ära, kuid suve alguses, kui õisi on vähevõitu, on ta tore . Tibake halb see, et neil mõlemal nii madalad leherosetid ja peale õitsemist jääb see koht peenras väga madalaks vaibaks.

Harilik tõrvalill - Lychnis viscaria

Ja selle postituse lõpetuseks tõden ma jällegi, et valge peenra kõrval  kuivenduskraavis puud aina kasvavad mühinal suuremaks (kased, pajud, männid) ja valge peenar jääb aina varjulisemaks. Mõte on siiski seda väikest puudesalu pajude arvelt harvendada, aga millal jõuab, ei tea veel...

2017. aasta suve kokkuvõtted

Mulle meeldib väga taimi ja aiavaateid pildistada, tihti ei jõua aga neid kõiki fotosid suvel arvutisse tõmmata, sest veel enam meeldib mulle suve aias, mitte arvuti taga nautida. Nüüd sügisel on neid pilte jahedate ilmadega väga mõnus sorteerida. Piltide tegemine oleks justkui suvel  talvevarude kogumine, mille energiast saab külma aja üle elada.  Alljärgnevalt mõned pildid  ja kokkuvõtted suvisest maakodus toimetamisest.

Kukemagun  käitub siin peenras rohkem kui umbrohi, aga õnneks seeme sellest peenrast kaugemale ei ole levinud. 

Muudatused maakodu pargis

Selle aasta kevad algas pargis uutele peenardele istutusplaanide koostamisega. Põhjus, miks  uued peenrad said rajatud oli see, et asendada suvel nagunii kõrbema kippuv muru millegi sisukamaga. Väga põnev oli neid koostada, sest mõelda tuli nii mitmele asjale korraga, kuniks lõpuks paberil hea tulemuseni jõuad. Näiteks, millal konkreetne liik õitseb? Kas sellel ajal õitseb tema kõrval  veel keegi ja kas nad omavahel sobivad puhmiku kuju, lehestiku, õite kuju ja värvi poolest? Kui palju ruumi peaks igale liigile jätma? Kas kõrgused sobivad?  Kas peenardes on kevadised, suvised ja sügisesed õitsejad piisavalt ühtlaselt jaotatud? Mustreid peenrale kandes on veelgi rohkem ärevus hinges ja ei jõua oodata seda, milline näeb istutatud peenar reaalselt paari aasta pärast välja. Üldiselt valisin peenardele  aeglase levikuga liigid, mõne väikse erandiga. Sellised suured istutusalad lihtsalt ei saa lubada endale maa-aluste risoomidega kiiresti levivaid liike, kes ilma sekkumiseta oma naabreid välja kipuvad sööma.

Kevadel rajatud istutusala õhtuvalguses, pildil paistva peenra kogupikkuseks on 60 meetrit

Kevad ja suve algus möödusid taimede jagamise ja istutamise tähe all, ja suvel vajasid uued istutusalad mitu korda rohimist. Püüdsime maad võimalikult vähe häirida peale istutamist, et umbrohtude seemnepangast seemneid võimalikult vähe idanema ärgitada.  Enamus rohimist sai tehtud käsihargiga, kahte peenrasse oli jäänud ka mitmeaastaste juurumbrohtudena veidi orasheina ja muid kõrrelisi, millel püüdsin eemaldada eriti ettevaatlikult ja neil hoidsin terve suve silma peal.

 Uute istutusalade puhul katsetasin esimest korda välismaalt tellitud paljasjuursete püsikute istutamist otse kasvukohale. Selle põhjuseks oli hinnas kokkuhoid, sest istutusalad olid nii suured.  Samuti tahtsin istutada igat liiki ja sorti suurema laiguna (5-15 taime samast liigist), sest suur ala nõudis suuremaid värvilaike. Tellitud paljasjuursete taimede kogus kogu taimmaterjalist oli umbes 70 %, ülejäänud materjal oli kas enda taimede jagamise  või seemnest  kasvatades  saadud. 

Üheaastane põld-varesjalg, mis kasvab meil heinamaal looduslikult, on leidnud endale uue peenra näol vaba niši ja ma lubasin tal veidikeseks jääda. Mul ei ole selle vastu midagi, kui ta peenral tühjad kohad täidab

 Paljasjuursed taimed istutasin aprilli keskpaigas just enne seda hilist külma ja lund, mis sellel aastal kevadel alla sadas. Kõigil neljal peenral ( kokku 360 m2 ) oli muld erineva lõimise ja viljakusega, nii sai valitud igale peenrale  sõltuvalt kasvukohast sobivad taimed. Kuna mulle meeldib ka eksperimenteerida taimede kasvukohtadega, sai ka katsetatud taimede istutamist mitmele erineva mulla viljakuse ja niiskusrežiimiga kasvukohale.   Istutatud  sai kokku umbes 1500 püsikut ja kadu paljasjuursete taimede hulgas oli esimesel kasvuaastal nii mõnegi liigi puhul märgatav.  Siiski ootan järgmise suve alguseni, et teha lõplik kokkuvõte. Ma tahan näha, millises seisus on peenar peale ühe talve üleelamist ja võrrelda enda poolt paljundatud ja Hollandit tellitud samast sordist taimede kohanemist . Oh tuleks juba see kevad rutem…

Odaja raudürti istutasin hajusalt peenrasse, et ta esimestel aastatel tühimikud täidaks

Peale suurte istutusalade, sai selle suve alguses veel parki juurde istutatud kaks pikka rivi Faasseni naistenõgeseid ja lisatud neile rividele ka pisut valget hariliku härjasilma näol.  Kuna puhmikud said väga väikeseks jagatud, siis sellel aastal efekti ei ole, küll aga kindlasti juba järgmisel aastal.  See saab olema suurepärane vaatepilt. Tuleks see kevad vaid rutem…

Faasseni naistenõges `Walker`s Low` koos luht-kastevarrega. Tellisin 100 taime sordist `Goldtau`, sain hoopis põhiliigi sarnaste tumedate pähikutega, millega ei olnud arvestanud, ilmselt lähevad üles kaevamisele. 

Vitsjas kukesaba (pildidl lillakasroosa) on üks mu lemmikuid oma pika õitsemise, õrnade õisikute ja äärmiselt tolerantse taimena, kes kasvab nii niiskemal kui ka kuivemal mullal suurepärasel. Siin sort `Dropmore Purple`. Paistavad ka üksikud kahkja siilkübara õied, malve `Elsie Heugh` ja helekollane on kollane karikakar `E.C. Buxton`

Punane pusurohi (Eesti looduslik liik) ja metssalvei kooslus. Punane pusurohi õitseb äärmiselt pikalt. Helesinine siberi iirise sort `Soft Blue`.

Suve alguse lemmik kooslus kortslehtedest ja metssalveidest. Kui kortslehe õisikud peale õitsemist tagasi lõigata, õitseb ta suve lõpul uuesti.

Järgmisena tuleb juttu valgest peenrast.

Minu valge peenra lugu

Et rajada peenar, mis aiaomanikule vahepeal ka rahu annaks, tuleb iga liigi ja sordi hingeelu peensusteni tunda. Hea on teada, millised liigid on lühiealised, kes kipuvad peenras laiutama või ringi rändama, ning kes “rõõmustavad” sind seemnekülviga.

 Kirjandust lugeda on mõistlik, ent igas aias on tingimused erinevad ja mõnikord käitub taim hoopis teisiti, kui targad raamatud räägivad. Seega tuleb ikka kõik oma aias läbi katsetada.

Kesksuvine valge peenra kooslus. Madalamatest taimedest õitsemas sarvkannike `Alba Minor` ja karpaadi kellukas. Järgmises peenras vasakult lakkoder, keskel püüab pilku pärl-hõbeleht 'Neuschnee'  ja vasakus ääres on mets-salvei puhmikud.

Minu 30 ruutmeetrises peenras kasvab nüüdseks kokku 40 liiki ja sorti valgeid püsikuid, katsetanud olen ma selles peenras umbes 60 eri taime. Suure arvu üle rõõmu tunda ei tasu, sest selline liigirikkus nii väikesel alal ajab kergesti pildi väga kirjuks. Just nii, ka ainult valgetes-rohelistes toonides peenar võib liiga kirju olla! Võib ju vabandada suurt valikut sellega, et üks püsik õitseb heal juhul 3–4 nädalat ja need, kes õitsevad suve alguses, annavad ülejäänud suvel lihtsalt rohelist lehemassi. Lihtne see taimede omavahel sobitamine siiski pole.

Metsülane eelistab küll aluselisemat mulda, kuid on suhteliselt vähenõudlik. Miinuseks on tema kiire levimine peenras.

Kui ma neli aastat tagasi selle peenra rajasin, ei osanud aimatagi, et harmoonilise tulemuse jaoks nii palju vaeva tuleb näha. Kui ma nüüd uue peenraga alustaksin, ei paneks ma kõrvuti kahte samal ajal õitsevat taime. Kui siiski seda teha, peaks jälgima, et õied värvuse ja kuju poolest teineteisega sobiksid. Eriti raske on kokku sobitada näiteks mitut samal ajal õitsevat suurte õitega liiki. Lisaks vaataksin kogu taimevaliku puhul, et ei esineks eri toonides õisi. Nimelt kreemikas toon ei sobi kokku puhasvalgete õitega. Kreemikate õitega on näiteks viljatu kurereha ‘Biokovo’ ja harilik kitseenelas. Minu silmis rikuvad nad pildi ära, kuigi mõlemad on väga kaunid liigid.

Teravaõieline kastik `Avalanche` koos kaljumarana ja tulbiga `White Triumphator`

Tüütud taimed laisale aednikule

Olen oma peenardes taimedega suhteliselt karm – kui ikka midagi ei meeldi, siis tõstan peenrast välja. Nii juhtus näiteks hariliku põdrakanepi valgeõielise vormiga. Ootasin pikalt teda oma aeda ja kui ma eelmisel kevadel ta lõpuks taimevahetuse käigus sain, siis hellitasin seda väikest taimekest hea ja paremaga, et ta kiirelt kosuks.

Peatselt ei suutnud ma oma silmi uskuda, kui ühest sõrmepikkusest võsukesest oli hargnenud 2 meetri raadiuses igale poole maa-aluseid risoome ja seda muidugi teiste puhmikute sisse. Tõstsin ta kurbusega, kuid siiski kiiremas korras valgest peenrast välja ja istutasin parki peenrasse, kus tal on võimalus laiutada. Küllap ma lootsin, et ta pole nii invasiivne, kui on tema roosaõieline vorm looduses.

  

Võsa-raudrohi `The Pearl`on väga ilus, kuid raskete täidisõite tõttu vajab toestamist.

Siin valges peenras olen ma aastate jooksul kasvatanud veel mitmeid liike ja sorte, mida tuleks ristida tüütuteks taimedeks ja seda mitmel põhjusel – kas nad levivad samamoodi kui see põdrakanep maa-aluste risoomidega teiste puhmaste sisse, või annavad liialt seemnekülvi. Minu jaoks on üks väga tülikas taim mägijumikas.

Kuna tema puhmik kippus pärast õitsemist lamanduma, otsustasin ta välja võtta. Kui kellelgi on teda plaanis kasvatada, siis peaks teadma, et tema peenrast välja kaevamisel tuleks olla väga ettevaatlik, sest tema paksud juured, mis on suhteliselt sügaval, kipuvad murduma, ning igast juurest areneb uus taim. Nüüd juba teist aastat ilmub siin-seal välja uusi mägijumika taimekesi, mida ei õnnestu kogu juurega kätte saada.

 Taim, kellest ma ei suuda loobuda, kuid kes annab igal aastal ohtralt seemnekülvi, on hiid­iisopi valgeõieline vorm. Suve lõpul ei raatsi ma teda ilusate püstiste seemnepeade tõttu tagasi lõigata, ja kui talveks seemned maha pudisevad, on kevadel pool peenart taimi täis. Usinat rohijat see häirida ei tohiks, ja teisalt on see seemnekülv ka hea, sest hiidiisopid kipuvad meil olema lühiealised.

Hiidiisopi valgeõieline vorm on suve teisest poolest kuni sügiseni peamine pilgupüüdja.

Valge peenra aastaring

Kevadel alustab selles peenras esimesena kirju püvilille valgeõieline vorm, mis õitseb väga pikalt. Tegelikult võiks ju ka alustada hariliku lumikellukesega, aga nii kaugele pole ma oma toimetamistega veel jõudnud. Järgneb liiliaõieline tulp ‘White Triumphator’, olen siia peenrasse hajusalt istutanud 50 sibulat. See on hilisem tulp ja sellel aastal lõpetas ta õitsemise alles juuni keskel. Nüüdseks on õitsemise lõpetanud ka liblikjas kannike, mis on tõeliselt armas peenraääre pilgupüüdja. Ta teeb küll pisut seemnekülvi, kuid see on siiski talutav.

Liblikjas kannike on suurepärane peenraääre taim, mis moodustab kena läikiva lehestikuga puhmiku ja õitseb väga pikalt.

Hetkel õitseb mitmel pool peenras kaljumaran, mis oma õhulise õiepilvega annab juba varasuvel peenrale kõrgust. Hiljem lõikan tema õisikud maha ja nii jääb temast järele ainult 15 cm kõrgune ilus leherosett. Kaljumaranast veidi hiljem hakkavad õitsema tõrvalilled ning järgmisena metssalvei ‘Schneehügel’. Olen metssalveisid palju kasvatanud, ja seda valgeõielist sorti tõstaks teistest esile väga pika õitsemisaja poolest. Alguses on see küll rikkalikum, kuid õisikute kuju annab kogu taimele ilusa struktuuri kuni sügiseni.

Kaljumaran õitseb suve alguses väga pikalt.

Kui metssalveisid oma aeda istutada, peaks hoolitsema, et nad välja ei veniks ja kompaktse puhmiku moodustaks, sobib neile pigem väheviljakas parasniiske kuni kuiv kasvukoht. Mulle meeldib väga ka kerakellukas ‘Alba’, mille õitsemine jääb küll lühemaks ja leherosett ise on ainult 10 cm kõrge ja mittemidagiütlev.

Kerakelluka `Alba` õisikud metssalvei puhmikute vahel.

Seetõttu olen ta pannud peenrasse mõne keskmise kõrgusega puhmiku taha kasvama, sest õitsedes on tema kaunis õisik oma 40 cm kõrge ja paistab kenasti puhmikute vahelt välja.

Kõrgemakasvulised lemmikud

Selle peenra kõige majesteetlikum aeg on juuni lõpus, kui õitsevad kukekannused. Neid on siin mitmeid liike ja sorte, osa ka seemnekülvist tulnud, seega täpset sordinimetust igaühele anda ei saa. Kukekannuste puhul on miinuseks ikkagi see, et raskete õisikute tõttu vajavad nad toestamist. Samuti tuleb pärast õitsemist puhmik tagasi lõigata ja nii jääb peenrasse mingiks ajaks auk.

Aed-kukekannuse õisikuküünlaid näeb peenras päris pikalt, sest erinevad sordid hakkavad eri ajal õitsema.

Mina olen lahendanud selle probleemi nii, et olen kukekannuste ette istutanud siilkübaraid. Siilkübara puhmikul läheb suve alguses aega, enne kui ta kõrgusesse hakkab kasvama, ja seetõttu laseb ta kukekannusel ilusasti välja paista. Selleks ajaks, kui kukekannus õitsemise lõpetab, on puhmik piisavalt suur, et auku peenras varjata. Ja muidugi ei sega nad üksteist oma õitsemisega. Selliseks varjutajaks võiksid sobida ka veel astilbed.

Valged lilled: Kesksuvised õitsejad valges peenras: 1- metssalvei `Schneehügel`, 2- hulgalehine lupiin, 3- must vägiheina valgeõieline vorm, 4-alpi aster, 5- harilik kurekell,6- harilik murtud süda `Alba`, 7 – verev kurereha `Alba`, 8- aed-kukekannus 9- harilik öölill 10 – sarvkannike `Alba Minor`

Kõrgemakasvulistest püsikutest on minu lemmikuteks veel mitmed juulikuised õitsejad. Siin on neid palju ja pilt võib pisut kirjuks minna. Küünlakujuliste õisikutega on virgiinia männasmailase ‘Diana’ ja ‘Alba’ ja musta vägiheina valgeõieline vorm. Nendega sobivad hästi kokku kerajate õisikutega aedmonardad ‘Schnee­wittchen’ ja ‘Snow Queen’ ning valkjas mesiohakas ‘Arctic Glow’.

Olen peenrasse püüdnud sobitada ka mõned kõrrelised. Siin on harilik sinihelmikas ‘Heide­braut’ ja ‘Paul Petersen’ ja valgekirjude lehtedega teravaõieline kastik ‘Avalanche’. Viimane on oma lehestikuga tõeliselt efektne. Suve lõpetavad õiekas aster ‘White Ladies’ ja haraline aster, mis õitsevad sügiseni välja, ja seejärel võib ootama jääda juba järgmist kevadet.

Tähkjas liatris siilkübara, suureõielise härjasilma ja virgiinia tonditupikuga.

Artikkel ilmus ajakirjas Maakodu 01.07.2017

Meie looduse armsad lilled

    väike oblikas

Pea sama palju kui köidavad mind kultuurtaimede sordid, naudin kevadest sügiseni Eesti looduslike taimeliikide kooslusi. Kui peenras tärkavad pikaealised püsikud igal aastal ühelt kohalt ja aastatega muud moodi avastamisrõõmu rahuldada ei saa, kui uusi taimeliike pidevalt juurde hankida, siis looduslike taimekooslustega on õnneks hoopis teisiti. Siin on väga paljud liigid lühiealised või hoopiski üheaastased, seega igal aastal on üks suur ja põnev ootus. Mõnel aastal võidki mõnda taime ootama jääda, nii on näiteks meie maal kassiristikuga, kes on loomult ühe- või kaheaastane. Eelmine suvi kurvastas mu ämm mitmel korral, et vist on liigne niitmine kassiristiku ära hävitanud. Ma siis lohutasin teda, et küllap ta järgmine aasta jälle ilmub ja eks ta tuleb siis, kui talle sooden aeg. Sellel aastal ääristavadki pikalt sissesõiduteed tuhanded pehmed valkjad õienutid. Teine üllataja on kaheaastane harilik kellukas, kes meie lilleaasal valib küll endale kindlaid meelispaiku, kuid igal aastal on õiterohkuse poolest erinev.

     harilik kellukas

      harilik kellukas

    tõrvalilled ja palju muud

    tõrvalilled põllul 

    tõrvalilled, harilik imikas ja õitsema hakkab harilik ussikeel

 Juuni on eriliselt ilus, kui kuivematel põldudel on tõrvalillede väljad, niiskematel ja viljakamatel aladel on kevadel mind alati köitnud harilik naadi ja mets-harakputke sarikad, eriti kui nad on sattunud siniste lupiinidega koos ühele alale kasvama. Jah, eks see naat võib ju aias olla tüütu levija, aga looduses on ta ilus, kui ta õitseb. Hiljuti nägin välismaal üht korrektset puude alust istutusala, kuhu oli lausistutusena rajatud naadiväli. Alguses ei suutnud ma oma silmi uskuda ja uurisin asja lähedalt, sest tegemist ei olnud kirjulehelise sordiga vaid täiesti tavalise naadiga! Ja kusjuures tulemus oli täiesti ilus ja korrektne. Ma ei kujuta ette, kui mitu korda suve jooksul pidid nad teda piirama, murusse ei olnud ta igatahes sealt peenrast liikunud. Põnevaid juunikuiseid õitsejaid on veel -  ängelheinadest alustavad niiskematel kohtadel kurekell-ängelheinad, samades toonides jätkavad palderjanid. Mõlemad kasvavad mul ka niiskemas linnaaia peenras ja õitsevad päris pikalt.

    harilik palderjan

     villohakas

    harilik käokann on niiskemate kohtade taim

    lõhnav maarjahein

Juulikuu on minu jaoks Eesti lilleniitude tippaeg – see on kellukate, härjasilmade, äiataride ja karikakarde aeg.

Augustis tuleb kuldseks muutuvate kõrte vahelt õisi juba rohkem otsida. Mulle meeldivad purpursetes toonides jumikad ja pune, niiskemates kohtades aga harilik vesikanep. Ja mis jääb sügisesse? Ikka kuldsetes toonides kõrrelised, millest loodus oskab nii kauneid kooslusi luua.

Valge peenra reportaaž

Kui ma valge peenra rajamist 3 aastat tagasi alustasin, oli selles kohas palju rohkem valgust. Seepärast sai sinna ka istutatud valgusnõudlikke taimi. Rajamise hetkel ei tabanud ma ära, et peenrast üle tee kasvavad männid ja pajud igal aastal kasvavad, nii nagu puudele ikka kombeks. Nüüd vaatan ma ikka üha tihedamini kord peenara poole, kord puudele ja mõtlen, mis küll varsti nende taimedega saab, kes rohkem päikest vajavad.  Metssalveid juba kipuvad pisut liigselt välja venima, karpaadi kellukas lamandub ning harilik iisop samuti. Kui taimed veel väikesed olid ja harilikule iisopile piisavalt valgust jätkus, oli ta üks mu lemmikutest, nüüd siin teiste taimede varjus ei anna ta enam efekti. Seepärast on talle broneeritud koht uuel istutusalal pargis, mis saab olema valgusküllane. 

Ülejäänud taimed saavad praegu hästi hakkama. Hetkel teeb mulle muret hoopis see, et hiired ja vesirotid on tee mu peenrasse leidnud ja eks kevadel paistab, kui suurel määral nad mu sibullilledega on maiustanud. Tundub, nagu teeksid nad hetkel lilleseadet. Kedagi teist mul selles kahtlustada väga pole, et nad kellukaid ja tähtputke õisi ära lõikavad ja alles jätavad vaid lehed. 

 Valge peenra kohta tuleb öelda, et sellel aastal oli ehk kõrghetk ikkagi kukekannuste õitsemise aeg. Mulle meeldib see aeg vist seetõttu, et õisi on veel piisavalt vähe ning nad ei sega üksteist.  Tegelikult ka eelmise aasta praegusel hetkel oli väga ilus, kui õitsesid korraga floksid, monardad, siilikübarad ja virgiinia tonditupikud. Sellel aastal sai aga aed-monarda `Schneewittchen` pisut kannatada ja ei moodustanud selliseid võimsaid puhmaid. Mida sügise poole, seda rohkem tuleb esile peenras taimede tekstuur ja tegelikult mulle see meeldib. Seetõttu ei lõika ma ka näiteks tagasi mets-salveid `Schneehuegel`, sest ta on minu meelest äraõitsenult nii põnev.

Ja lubasin oma lemmikutest kirjutada ju, tundub nagu olekski praegu kõik mu lemmikud õites :D Ehk siis neid on nii palju, kellega ma väga rahul olen. Siin alumisel pildid näiteks siilikübra sordid, virgiinia tonditupik Physostegia virginiana (ilma selleta ei saa lihtsalt!), liatrised Liatris spicata (natuke pipardavad mul, aga nendega saab nii põnevaid kompositsioone) ja aniisi-hiidiisopid Agastachae foeniculum (suve teise poole superkangelased, kes on minu penras siiani olnud lühiealised, kuid külvavad end seemnest). Mõned mu lemmikud on ikkagi ka ära õitsenud, just lõikasin maha musta vägiheina, sest röövikud olid ta sellel aastal nii auklikuks söönud, et ei passinud neid peenrasse jätta. Ja kaljumaran Potentilla rupestris kevadelemmik kindlasti ning mets-salveisid võin kasvõi kümme korda järjest kiita. Kui saan, siis teen neist ikkagi eraldi postituse.

Järgmine aasta on plaanis siis mõned muudatused peenras. Ühele kolmest harilikust kitseenelast otsin uue koha, sest ta nad laiutavad peenras liigselt. Sama pean ütlema näärlehise kibuvitsa kohta. Neile mõlemale on ehk vääriline koht päris seal samas kõrval, põõsaste istutusalas, kus nad oleks valgele peenrale kaaslasteks. Natuke rohkem tahaks ma valgeid siilikübaraid peenrasse, suuremat laiku virgiinia männasmailase küünlaid. Ja kulla-kallis põdrakanepi valge vorm kogub jõudu, ilmselt hakkavad küünla kujulised õied omavahel võistlema ja järgmisel aastal soovin hoopis rohkem kerajaid vorme. Kui talv neile liiga ei tee, siis loodan järgmisel suvel peenras õitsemas näha ka kahkjat siilkübarat `Hula Dancer` ja valgeõielist odajat raudürti. Mõlemad panin sügisel seemnest ja odajas raudürt hakkab näitama juba peenramaal valgeid õisi. Jätan ta istutamise siiski kevadesse. Ilusaid puhmikuid moodustavaid kõrrelisi tahaks ka veel katsetada, praegu on minu huviorbiidis igasugused lubikad, nii Eesti looduslikud, kui võõramaised. Mulle näiteks meeldib väga sügislubika heleroheline puhmas, mis toob teisi rohelisemate lehtedega taimi hästi esile. Preeria pillahein on ka nii kauni peene lehega, talle olen siiski praegu leidnud koha teises peenras.

Aed linnas

Linnaaia peenraid olen sellel hooajal korrastanud kaks korda. Istutusalasid juurde pole teinud ja uusi taimigi pole juurde istutanud, sest me pole veel otsustanud, kas aed läheb maakütte panemiseks kaevamisele või mitte. Tundub, nagu annaksid vanad õunapuudki endast viimase hullumeelse saagi, et mitte koppa tee peale ette jääda, jäid nad ju lõikamattagi sellel aastal seetõttu. Võib olla siiski leiame mõne teise tee ja säästame neid, ei tea veel. Raske on tegutseda sellises teadmatuses ja seetõttu on ka taimed ootaval seisukohal. Samas on mul jällegi hea meel, et pole veel aia kujundmist põhjalikult ette võtnud. Olen palju uusi teadmisi juurde saanud taimeliikide ja sortide kohta, olen 3 aasta jooksul näinud, mis siin aias hästi kasvab ja mis mitte ning silm on näinud erinevas stiilis kujundatud peenraid nii siin kui Inglismaal. Mõte ei hüppa enam ühe idee juurest teise vaid setib rahulikult. Panen siia mõned pildid peenardest kevadest praeguse hetkeni. Nagu varemgi öeldud, on enamus neist ajutised lahendused ja ootel. Siiski on nad mulle rõõmuks, sest saan nende kallal kevadel ja sügisel nokitseda, kui perega maalt linna kolime.

Varajane pojeng `Mollis`on üks mu lemmikuid

Varasuvi varjulises peenras. Valget värvi annavad käoking tulikas, kurekellad ja ängelheinad

Sama peenar juuli alguses. On astilbede valitsemise aeg.

See ja järgnev pilt on tehtud samast kohast nädalase vahega. 

Angervaksad ja kukesabad alustavad

Ilu mis välja ei paista

Kevadine tulpide aeg koos õunapuude õitega

 

Eesti looduslikud taimed haljastuses

Eesti looduslikud taimed on mind köitnud vist juba ammu, viimased paar aastat olen nende kasutamisvõimaluste üle haljastuses rohkem mõtlema hakanud ja sellel aastal ka maakodus esimesi katsetusi teinud (sellest mõni järgmine postitus). Ka mulle meeldib vahest suursugusus ja rafineeritus lillepeenral, mida loovad teatud inglise stiilis aedade puhul kasutatavad taimed. Ja minagi usun igaüks leiabki endale sobivad taimed ja lilled oma meeleolu ja tunnetuse järgi, peaasi et neist rõõmu on.

Minu huvi suurenes metsikute lillede vastu ilmselt ka eelmisel talvel Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury raamatuid lugedes. Mulle meeldib Piet Oudolfi puhul see, et võimalusel kasutab ta oma projektides kohalikku päritolu liike. Lugedes märkasin toredaks üllatuseks nimekirjades taimi, mis kasvavad ka Eestis looduslikult. See kõnetas mind väga ja mul on väga hea meel, et tema raamat jõudis nüüd ka eesti keelselt meie lugejateni (raamatu pealkiri :"Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega" Piet Oudolfi ja Noel Kingsbury) . Hoian pöialt, et sellel raamatul oleks suur edu. Need kaks maastikuarhitekti on oma raamatute ja artiklite ja loengutega avardanud mu silmavaadet tänapäeva aiakujunduses. Mis mulle meeldib veel, on see, et väga selgelt on tunda, kuidas Piet Oudolf püüdleb oma haljastusprojektides bioloogilise mitmekesisuse säilitamise suunas, seda eriti suurlinnade haljastuses. See teema võib tunduda ehk meil siin Eestis iluaianduse valdkonnas pseudoprobleemina, sest oleme ümbritsetud liigirikastest niitudest, metsadest ja rabadest. Küll on see teema omal kohal tiheda asutusega suurlinnades, kus rohelus piirdubki vaid parkide ja katuseaedadega. Seetõttu võibki teha see Piet Oudolfit õnnelikuks, kui mõni mesimumm on Manhattanil läbi autoheitgaasi pilvede leidnud tee High Line püsilillede oaasini. Ja nii panidki tema raamatud mõtlema sellele, kui väga meil siin liigirikkusega vedanud on ja võibolla tasuks seda liigirikkust ja looduslikku ilu tuua ka rohkem oma aedadesse ja uhkustada sellega. 

Lillemuru, mis on rajatud Eesti looduslikest liikidest istutamise teel.

Praegu tundub mulle, et loodslikemate aedade poole liikumist piiravad ka sellised huvitavad reeglid asulates, kus muru pikkus ei tohi ulatuta üle 15 cm ja see peab olema kooskõlas ka naabri muru pikkusega. Lillemuru siin ju nende reeglite järgi rajada ei saakski. Sellel aastal kuulsin ühelt tuttavalt, kelle aias Kodu kauniks maakondlik komisjon käis, et nende telefonikõnest jäi meelde manitsus, et niidetagu siis ikka muru ära enne nende tulekut. No hea küll, mu tuttaval on inglise muru ja seda ta niidabki iga 3-4 päeva tagant, sest suhteliselt väikeses eramuaias võib ta seda endale lubada. See manitsus näib mulle peegeldavat meie iluaedade üldist tendentsi, kus muruniidukiga päevast päeva tiirutatakse suurtel ja tühjadel põldudel, kus puudub igasugune muu haljastus ja puudub ka intensiivne kasutus. Vähe silmad aga ekstensiivse hooldusega lilleniite, mis võiksid hoopis sellistel aladel olla. Muidugi mõistan ma, et ka siin on omad piirid. Kui ikka looduse poolt pole liigirikkust antud või talukohtade vilkakal pinnasel vohab vaid naat, on väga kallis lõbu seda liigirikkust sinna tehislikult tuua.

Eestis looduslik harilik metsvits Lysimachia vulgaris on tulnud ise püsikute peenrassse ja sobib sinna päris hästi. Vajab vaid ruumi, sest levib suhteliselt kiirelt maaaluste võsunditega.

Ma siiski loodan ja usun, et see mõtteviis murust kunagi kindlasti muutub ja järjest rohkem leidub neid, kes näevad taimede mitmekesisust kui erilist väärtust, mida ka koduümbruse haljasaladel võiks hoida või siis ka luua ja taastada. Eriti loodan, et lillemurud ja looduslike liikide rohked püsilillede istutused jõuavad ka rohkem linnahaljastusse. Siin on jällegi aga kitsaskohaks taimmaterjali hankimine, sest praegu on puukoolides saadaval vähe Eesti looduslikke liike. Puukoolide taimenimekirjad on suhteliselt konservatiivsed ja selle põhjuseks on ilmselt maastikuarhitektide ja aiadisainerite tellimused, mis nõudluse paika panevad. Kas selle taga võib olla liiga väike rõhk taimmaterjali tundmisel ülikoolides jakutsekoolides, kus neid erialasid õpetatakse? Mulle tundub see nii.

See valge õrn taimeke on hall kogelejarohi (Perteroa incana). Imeilus umbrohi Eesti loodusest, mis õitseb suvi läbi. On küll kaheaastane kuid seda põnevam on jälgida, millist kooslust ta isekülvist järgmisel aastal kaunistab. Pildil on üks taim.

Toon näitena, et taimi, mida Piet Oudolf ja teised Dutch  (new perennials) Wave liikumise disainerid oma töödes kasutavad juba kümme aastat ja on muideks Eestis looduslikud, pole siin ühegi puukooli nimekirjas. See on muidugi äärmuslik näide, aga siiski on see probleem reaalselt minu jaoks olemas. Seepärast loodangi ma omakasupüüdlikult, et Piet Oudolf ja Noel Kingsbury valgustab oma ideedega ka rohkem Eesti inimesi ning tekiks suurem nõudlus uutele liikidele puukoolides. Siis ei peaks ma enam Eestis looduslikke, kuid haruldaste liikide seemneid välismaalt tellima ja neid suure kannatlikkusega kasvatama seemnest suureks, et saaks kord oma aias neid liike katsetada ja kooslustesse sobitada. Jah, neid põnevaid liike leiab loodusest ikka palju, millega saaks katsetada. Eriti efektsed on minu arust praegu kõrrelistega koos kerakellukad ja põldjumikad. Saaks neid vaid kollase karikraga koos pildile. Ja kõrrelised, see lõputu hulk eri värvusega kõrreliste õisikuid, tahaks seda kõike endale maakodu aasadele saada.