Meie linnaaed

Linnaaial on pikk ajalugu. Uurisin natuke oma ämmalt ja äialt, mis ja kuidas siin aias kord kasvas. Maja sai siin valmis 1936. aastal. 

Minu mehe vana vanaemal oli kogu maja ümbritsev maa kasumit teenima pandud. Tollel ajal ei olnud siin murulibletki. Maja ees ja taga olid suured rabarberi peenrad, aia äärt mööda jooksid vaarikapeenrad, palju oli tikreid. Lilledest kasvatas vana-vanaema müümiseks valgeid liiliad, pojenge, kevadel lava all tulpe. Kõiki neid müüs vana vanaema turul. Kui minu ämm siia majja elama tuli, õnnestus tal enda sõnul taha aeda pirni alla üks murulapp tekitada ja kui mina siia majja elama jõudsin üle 10 aasta tagasi, oli enamus maast juba muru all. Kümmekond õunapuud,mõned ploomid, 5 tikripõõsast ja üks vana ja haige punase sõstra põõsas olid kõik, mis köögi- ja puuviljaaiast alles olid. Peenrad olid juba minu ämma aegsed, natuke oli neid maja ees ning natuke maja taga. Peamiselt okaspuud, mõned rododendronid, vanaema roosid peenras. Pojenge ja tulpe oli päris palju ning lumikellukesi ning märtsikellukesi. Kui meil umbes 3 aastat tagasi majale juurdeehitus sai tehtud, jäi okaspuupeenar ehitusele ette, ning selle asukad kolisid maale, osad said hooletusest otsa. 

Meie linnaaed 2005. aastal. Näha on peenra ääres `Tiny Tim`ide rida.

Vaade samast kohast 2015. aasta juunis

Meie linnaaed 2005. aastal

2013. aasta kevadel tegin algatust, et aed taas korda teha ning asustada uute roheliste elanikega. Selleks hetkeks oli alles vaid üks peenar, kus kasvasid üksikud vanaema roosid, mida ühelt pool raamis pojengihekk ning teiselt poolt hariliku elupuu `Tiny Timi` looklev rida, mis ei ole üldsegi enam nii „tiny”, sest pea meetr küll kõrge. Kuna peenar on poolvarjus, siis ei ole ei roosid ega pojengid seal väga õnnelikud ja tulevikus plaanin neile parema koha leida.

Natuke selle aia plussidest ja miinustest. Mulle meeldib, et aia pind on looduslikult kalde all. Kalde nurk võib olla nii umbes 5 kraadi, nii et tagaaed on kõrgem. Seda saab kindlasti mitmel moel huvitavalt ära kasutada. Lisaks on siin mullas niiskust rohkem, kui näiteks minu ema aias, kus ta pidevalt peab põuaga kastma, sest muld muutub tuhkkuivaks. Muld on siin suhteliselt savine ja raske, aga viljakas. Seda on näha hariliku elupuu `Smaragd` reast, mis ääristavad mitmelt poolt seda krunti, vanemad neist (u 12 aasta vanused) on juba umbes 4-5 meetri kõrgused. Kõige nooremad istutasin 2012 aasta sügisel. Jah, see on tõsi, et igav lahendus, kas pole? Kõik Eestimaa aiad on vist neid Smaragdi` hekke täis, aga mõtlesin pikalt eri variantide peale ja see tundus kõige mõistlikum. Asi lihtsalt selles, et mul oli vaja kiiresti kasvavat varjet naabri aiale, mis ei vajaks pügamist ega muud erilist hoolt ( enamus aega läheb maakodu aias toimetamise peale ). Mulle meeldivad ka need vanad õunapuud siin aias, aga kurb on see, et paljud on neist haiged, õõnsad, puuseeni täis ning seega ilmselt pikaks neid siin pole.

Miinuseid on ka. Aias pole praegu väga privaatsust, sest paar aastat tagasi ehitati naaberkrundile kõrge neljakorruseline kortermaja, seda varjestab küll osaliselt ungari sireli hekk, kuid ainult esimesi korruseid. Lisaks on krunt keerulise kujuga, on selline L kujuline, sest kunagi „hammustas” naabermaa endale siit krundist ühe tüki. Samas jällegi põnev, et kuidas siis seda maatükki nii kujundada, et see hammustuse serv nii teravalt välja ei paistaks. Naabri krundil on palju kõrgeid okaspuid, mille tõttu on umbes pool krundist poolvarjuline ning sinna saab kasvama panna ainult varjuaia taimi. Lisaks kõik need okaspuu juured, mis minu lillepeenrasse ronivad. Oleks vaja vist igal aastal labidaga vähemalt pealmised läbi lõigata peenra juures. Kõige suurem miinus aga minu jaoks on see, et aias võimutseb naat ja kassitapp. Mulle tundub, et naat on vist end paljude koduaedades sisse seadnud. Proovin hoolitseda naadi eest nii hästi kui saan, ikka trimmerdan ja katkun teda pidevalt aiaäärest ja põõsaste seest. Hea küll, naadist olen oma uutes peenardes lahti saanud hoolika mulla läbikaevamisega, olen sealt küll suurte prügikottide kaupa naadijuuri välja tassinud. Lahti ei saa ma teda aga vanade pojengide ja rooside juurest,tikripõõsaste ning õunapuude ümbert. Mitu aastat olen alustanud kevadel hoolsa naadi lehtede noppimisega, aga kuna suvel siia aeda ei jõua nii tihti tööle, vajub asi lõpuks ikka ära. Naadist hullem tegelane on aga kassitapp. Sellest ma hoolika kaevamisega päris oma peenras lahti ei saanud, risoomid on ikka nii sügaval maa all osad. Ja nii tahabki ta jälle võimutsema hakata minu peenardes. Rääkimata siis vanadest tikri- ja pojengipõõsastest, kus kasvab lausa kassitapu džungel. Sellel kevadel ostsin endale Makita DUR181SY akutrimmeri, et oleks kerge ja lihtne käsitleda ja naati ja kassitappu tihedamini kiusata niitmisega põõsaste alt ja aia äärtes. Olen praegu päris rahul. Ei olegi nii äpu see akutrimmer, kui ma alguses kartsin.

Aiaga on mul suured plaanid, plaan on see korralikult ära haljastada. Plaani ise olemas, teostus ootab aga aega, kui ma ise kindlalt siia majja paikseks jään, sest on võimalus, et ma liigun nii 3-4 aastaks siit ära ning ei taha neid peenraid oma ämmale koormaks jätta. Praegu olen teinud vaid ühe väikese peenra terrassi ümbrusesse ning teine peenar on siis selle `Tiny Tim `peenra pikendus. Mõlemad peenrad ei ole oma kujult veel lõplikud ja eriti see Tiny Tim peenar häirib mind. See elupuude rida on liga madal, et teisel pool võiks olla vaid muru, samas liiga kõrge, et selle tagant püsikud ilusasti välja paistaksid, nad justkui upuks sinna sisse. Proovin neid veidi kohendada ja pügada, et nad nii metsikud välja ei näeks. Vaja ka kõrgemaid püsikuid lihtsalt, mis oleks nõus kasvama poolvarjus ja raskel pinnasel, mis on ka vahel liigmärg (kallaku alumine osa). Valikut peaks olema. Ja nüüd olengi meie linna aialooga ka algust teinud :)

Roosa-sini-valge püsikupeenar

Kui ma nüüd juba joonistama hakkasin, siis enam pidama ei saa. Põnev on paberil ja arvutis taimedega mängida, seda enam, et väljas pole mõnusat ilma toimetamiseks. Peenral pead ootama ikka paar aastat, kuni taim oma hiilgust näitama hakkab, aga joonise peal saan ise valida, kui laia ja suursuguse puhma ma parasjagu joonistan. Niisis sai valge püsilillepeenar arvuti abil värviliseks ja sellest lähtuvalt vahetusid ka paljud liikide sordid. Panin need sordid, mille kasvatamisega mul endal kogemused olemas on, välja arvatud sarvkannike.  Võibolla saan sellel aastal selle ihaldatud objekti ka oma aeda. Kui ma nüüd seda pilti vaatan, siis viltune kilpkonnalill kasvab ilmselt headel kasvutingimustel pisut kõrgemaks, teised proportsioonid on vast enam vähem õiged. Selline kooslus kasvaks hea meelega päikese käes, aga ilmslet saab hakkama ka poolvarjus. Metssalvei ja hiidiisop nõuavad ilmselt kõige rohkem päikest, teised veidi vähem kapriissed.

Pilt on peenrast umbes augustikuine, kui metssalvei (nr 7) ja kukekannus (nr 10) õige tagasilõikamise järel teist korda õitsevad, muidu on nad suve esimese poole õitsejad. Pehme kortsleht ja sinist värvi metssalvei  kominatsioon on ikka veel mu lemmikute hulgas ja kui lisada sinna veel roosat, on vaatepilt minu silmade jaoks hingematvalt kaunis. Üks pilt minu linna-aiast, kus on koos pehme kortsleht ja metssalvei `May Night`. Tagapool paistavad koonuslaugu avanemata õisikud.

Sellised taimed valisin antud peenrasse siis:

Nr 1	Pehme kortsleht	Alchemilla mollis
Nr 2	Sarvkannike	Viola cornuta	`Alba Minor`
Nr 3	õevane murtud süda	Dicentra eximia
Nr 4	Kurereha	Geranium hyb	`Rosanne`
Nr 5	Võsaraudrohi	Achillea ptarmica	`Double Diamond`
Nr 6	Kõrrelislehine iiris	Iris graminea
Nr 7	Metssalvei	Salvia nemerosa	`May Night`
Nr 8	Hiidiisop	Agastache	`Blue Fortune`
Nr 9	Aed-monarda	Monarda didyma	`Croftway Pink`
Nr 10	Aed kukekannus	Delphinium elatum hyb	’Polarnacht’
Nr 11	Virgiinia tonditupik	Physostegia virginiana	`Summersnow`
Nr 12	Purpur siilkübar	Echinacea purpurea
Nr 13	Virgiinia männasmailane	Veronicastrum virginicum	`Alba`
Nr 14	Viltune kilpkonnalill	Chelone obliqua

Valge püsikupeenra joonistus

Siin on minu esimene julge joonistus ühest püsikute peenrast. See sai tehtud eelmisel aastal, kui mõlgutasin oma esimesi mõtteid valge peenra rajamisest. Kui sellele peenrale sai liike kokku vaid 14, siis minu rajatud valges peenras on neid hetkel üle 60. Tegin selle joonistuse värvipliiatsitega ja pilt sai väga kirju. Edaspidi katsetan vesivärvidega. 

Tahtsin proovida joonistada sellist kauaõitsevat peenart. Selleks valisin madalamatest püsikutest selliseid, mis õitsevad läbi kogu suve. Ees peenras sarvkannike (Viola cornuta) nr 9, õevane murtud süda `Alba`(Dicentra eximia ) nr 11, viljatu kurereha (Geranium cantabrigiense) `Biokovo` nr 12, mis on saanud ka 2015 aasta püsikuks (Perennial Plant Association ) ,metssalvei `Schneehugel`(Salvia nemorosa) nr 6 ja võsa raudrohi `The Pearl`( Achillea ptarmica) nr 3. Sarvkannikesega puuduvad mul kahjuks reaalselt siiani kogemused, teised on tõesti tublid õitsejad. Et pilt väga kirjuks ei läheks õitest, kasutasin ümarate vormide edasiandmiseks pehmet kortslehte ja teravust tõin sisse kõrrelislehise iirisega (Iris graminea) nr 1. Mul kasvavad need kaunid pilkupüüdvad iirised teises aias, õisi polegi neil väga tähele pannud, aga puhmas ise on ilus püstine ja tihe. Kuigi ma polegi 100 % kindel, kas tegu ikka on kõrrelislehisega, sest Google pildiotsingutest vaatavad rohkem vastu koolduvate lehtedega taimed.

Valge püsilillepeenar - White flowering perennials flowerbed

Taga kõrgemad püsikud õitsevad suve teisel poolel, v. a  kõrge kukekannus (Delphinium elatum excalibur) `Pure White` nr 8, mis õitseb suve esimesel poolel. Halb on kukekannuse puhul see, et õied on rasked ja neid taimi on vaja tavaliselt toestada.Minu praegune lemmik aniis-hiidiisop (Agastache foeniculum) `Alba` nr 4. Püstise kasvuga ja kaunis suve teisel poolel. Aed-monarda ( Monarda didyma) `Scheewittchen` nr 5, samuti väga kaunis, kui ainult jahukaste talle peale ei tule kuival suvel. Virgiinia männasmailane (Veronicastrum virginicum) `Alba`  nr 13 väga ilus just suure grupina. Purpur siilkübar  (Echinacea purpurea) `White Swan`nr 10 õitseb kaua ja rikkalikult suve teisel poolel, viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua) `Alba` nr 14 on suvel kauni lehestikuga ning hilissuvel, sügisel alustab õitsemist.Virgiinia tonditupik ( Physostegia virginiana) `Summersnow` nr 7 samuti üks minu lemmikuid, sest ei vaja toestamist ja õitseb suhteliselt kaua.

Valge püsikute peenar

See on huvitav, kuidas mõnikord kellegi mõtetest ja unistustest sinu omad saavad. Seda on minul mitmeid kordi juhtunud, kui olen teise inimese mõtte reaalsuseks teostamisega heas „vooseisundis„. Juhtus ka nii selle valge peenraga. Nimelt oli mõte valgest peenrast minu ämma ammune unistus. Olin teda mitmeid kordi sellest kuulnud rääkimas, kuid polnud seni sellele suurt tähelepanu pööranud. Mulle tundus siis kuidagi igav panna peerale vaid kahte värvi – rohelist ja valget. Kui meie maakodus oli 2013. sügiseks valminud suveköök ja selle lõunapoolsemal küljel haigutas igav murupind, hakkasin ma oma mõtetes sinna üht lillepeenart looma. Ja just siis tuligi mu ämm välja mõttega, et peenar võiks olla valge! Kas tuli see sellest, et plaanisime mehega seda hoonet oma järgmise aasta pulmade ajal kasutada või oli mul vaja uut väljakutset, igatahes hakkas see mõte mulle järsku meeldima. Olin kunagi koondanud ühte kaustikusse värvide kaupa püsililli ja otsisingi selle nüüd välja. Nii saigi selle valge peenra mõte kõva häälega välja öeldud ja kui siin peres midagi välja juba öeldud, tuleb see ka kiiresti ära teha. Õnneks jäi pikk talv vahele, kus ei saanud aktiivselt maad kaevata ja taimi istutada. Minul oli aega rahulikult mõtelda ja planeerida. Alustustasin sealt, kust ilmselt õige pole alustada, otsustasin joonistada ühe valge peenara paberile, läbilõikes. See ei olnud meie tulevane lillepeenar, vaid lihtsalt rühm valgeõielisi taimi, mis mulle meeldisid. Sellest joonistusest oli mulle siiski kasu. Esiteks muidugi käe harjutuseks, sest joonistada mulle meeldib. Suurelt jaolt aga selleks, et mõista, kui oluline on ühevärvilise peenra puhul just lehtede ja õite tekstuuriga mängimine.

Talve jooksul sai ka taimeplaan valmis joonistatud, peenar ise pidi tulema ristküliku kujuline, umbes 5 x6 meetrit. Selle järgi saigi siis kevadel taimi istutama hakatud. Muidugi ostsin juba sügisel suurest kannatamatusest kokku valgeid püsikuid. Soodsalt muidugi, sest sügisesed allahindlused olid käes. Need istutasin aiamaale talvituma ning sain sealt kevadel kohe kiiresti ettevalmistatud peenrale istutada, seetõttu polnudki see väga halb mõte. See peenra ettevalmistus tähendas seda, et sinna oli keegi juba sügisel traktoriga toonud suhteliselt viletsat liivast mulda, mille ma siis lihtsalt laiali ajasin. Mis siis ikka, panin igasse istutusauku vastavalt taime vajadusele pisut head ja paremat, milleks oli kõdusõnnik ja must viljakas muld. Loomulikult oli see 5 x 6 meetrine peenar nagu üks suur must auk, mis just nagu imes ostetud taimi endasse. Poes olles tundus, et no rohkem küll ei mahu peenrasse, kui aga taimed istutatud said, jäi ikka palju tühja mullapinda. Suve keskpaigaks õnnestus mul enam vähem kogu peenar taimedega katta. Peenraplaanist, mille olin talvel teinud, täpselt kinni pidada ei saanud, sest käsi istutas ikka taimi tihedamini, kui plaanil. Ja mõnikord tulevad need head mõtted peenral taimi istutades, et mis kuhu paremini sobib. Proovin need uhked põõsad silme ette manada, milliseks nad kord kasvavad, ja löön siis sobivas kohas labida mulda. 

Kui jõudis kätte peenra esimene sügis, olin ma vist küll pooled taimed juba peenras ümber tõstnud, aga miks ka mitte, kui selleks on võimalus olemas. Seep see asja juures kõige mõnusam ongi, et alati saad asju püsikupeenras ümber tõsta. Muudkui proovida ja katsetada ja õppida tunnetama. Tuleb tunnistada, et kuigi olles teadlik korduste ja suuremate gruppide kaunist mõjust, nägi peenar välja päris kirju „ Tootsi peenar”. Istutasin küll osa taimi kordustena, aga paljude taimede puhul hakkas lihtsalt rahast kahju ning ma lohutasin ennast mõttega, et küll ma paljundan ise juurde. Eri liike ja sorte sai sellesse peenrasse üle 60! Suureks abiks oli taimedega ka minu ema Maie aiast (www.facebook.com/Maie Aed). Aitäh! Kindlasti ei ole mul plaanis tulevikus nii palju liike peenrasse. See peenar on aga ka minu jaoks taimeaabits, kus ma õpin eri liikide ja sortide üksteisega sobivust, õpin tekstuure ja vorme omavahel sobitama. Siin on üks pisut õnnetu pilt sellest, usun, et järgmisel aastal näeb see peenar juba mitu korda parem juba välja. 

Pean tunnistama, et istutasin taimed suhteliselt tihedalt. Aga ilmselt teevad ka talv ja vesirotid mõnele taimele säru ning ongi pisut ruumi jälle juures. Kõige rohkem kardan ma metssalveide pärast, sest eelmine kevad avastasin ma õudusega, kuidas vesirotid olid pargis paljudel neist juured ära söönud, nii et auk oli vaid mullas järgi. Loodan siiski, et nad minu peenart üles ei leia.

Esimese aasta peenar näeb alati suhteliselt niru välja, siiski tekkisid mul juba oma kindlad lemmikud, mida kindlasti loodan kevadel elusana näha. Kauaõitsevatest said mulle vaieldamatuks lemmikuks metssalvei `Schneehugel`, seda on mul peenras üle 10 taime. Seemnest ta ei paljune kahjuks mul, paljundan jagamise teel.Erinevalt sinistest metssalveidest õitseb see suuremal või vähemal määral kogu aeg. Pika õitsemisega olid ka karpaadi kellukad ning harilik iisop. Ema kurtis, et temal vajub hariliku iisopi puhmas laiali, võibolla olid siis minu omad rohkem päikese käes. Ikkagi ju täispäike. Faasseni naistenõges `Snowflake` jällegi valmistas pisut pettumuse. Ei ole valgeõieline nii dekoratiivne, kui minu üks lemmikuid `Walker´s Low`. Lõputult õitsev kaunitar oli ka võsa-raudrohi `The Pearl`. Ma ei sidunud neid puhmaid üles, vaid lasin neil mööda maad lamanduda, nii et tekkisid vahvad kuhikud. Need olid küll madalad ning pidin seetõttu need sügisel peenras ümber tõstma, kuid nägid siiski väga huvitavad ja õhulised välja. Kõrgematest taimedest ei ole mu vaimustus üle läinud virgiinia tonditupikust, mulle meeldib tema välimuse konkreetsus ning puhma püstine vorm, mis kunagi ei lamandu. Õnneks valgeõieline sort/vorm ei aja puhmast maaaluste risoomidega nii kiiresti suureks, kui teeb seda roosade õitega sort. Kevadel panin ka suured panused viltuse kilpkonnalille `Alba` peale, kuid tema otsustas mul selles peenras kiratsema hakata. Poputasin teda sügisel uue parema mullaga, loodan, et saab sellel suvel kasvamise hoo sisse. Kahjuks jääb valgeõieline vorm põhiliigi (roosa) kasvule alla, ning ka selle lehestik ei ole nii ilus tumeroheline ja läikiv. Veel meeldisid mulle valgeõielised hiidiisopid oma püstise sammasja kasvuga. Ma ainult ei tea, kas see on aniis-hiidiisop või kurd- ja aniisi-hiidiisopi ristamisel saadud sort. Huvitav, kas viimane lõhnab ka aniisi moodi?

Üks taim, mida ma tahaks selle valge peenra ääri kaunistamas näha, oleks valgeõieline sarvkannike. Tellisin isegi eelmisel kevadel Chiltern Seedsist `Alba Minor`seemned, millest tõusis üles vaid kolm ning needki kuivasid minu hooletuse tõttu kahjuks ära. Siin Tartus puukoolides ning internetist otsides ei leidnud valgeõielist. Loodan sellel suvel kuskilt saada.

Oma peenart sügisel vaadates jõudsin ikkagi mõttele, et mul pole selles peenras fookustaimi, kõik on kuidagi pisut liiga kirju. Proovin sellele probleemile sellel aastal lahenduse leida.

Toon siia ära ka nimekirja taimedest, siin võib olla vigu.

Alpi aster	Aster alpinus	`Albus`
Harilik raitaster	Baltonia Asteroipes	`Snowbane`
Tähtjas liatris	Liatris spicata	`Floristan White
Säbar kurereha	Geranium renardi
Metssalvei	Salvia Nemerosa	`Schneehugel`
Viljatu kurereha	Geranium cantabrigiense	`Biokovo`
Verev kurereha	Geranium sanguineum	`Album`
Arensi astilbe	Astilbe x arendsii	`Diamant`
Jaapani astilbe	Astilbe japonica	`Lunar
Tunbergi astilbe	Astilbe Thunbergii	`Prof. Van der Wielen
Jaapani astilbe	Astilbe japonica	`Ellie`
Siberi iiris	Iris sibirica	`Alba`
Aed-Kukekannus	Delphinium cultorum	`Galahad`
Arensi astilbe	Astilbe x arendsii	'Brautschleier'
Purpur Siilkübar	Echinacea purpurea	`White Double Delight`, `Milkshake`
Aed-monarda	Monarda didyma	`Scheewittchen`
Viltune kilpkonnalill	Chelone obliqua	`Alba`
Arensi astilbe	Astilbe x arendsii	`Astary White`
Hubei ülane	Anemone hupehensis	`Pink Saucer`
Kõrge kukekannus	Delphinium elatum	`Pure White`
Suureõieline kukekannus	Delphinium grandiflorum	`White Butterfly `
Kerakellukas	Campanula glomerata	`Alba`
Suureõiene kellukas	Campanula persicifolia	Snow White
Pööriskipslill	Gypsophila paniculata	`White`
Hulgalehine lupiin	Lupinus polyphyllus	`Festivall white `
Valkjas mesiohakas	Echinops sphaerocephalus	‘Arctic Glow
Aniis-hiidiisop	Agastache foeniculum	`Alba`
Harilik iisop	Hyssopus officinalis	`Valge Mesi`
Lilla vägihein	Verbascum phoeniceum	`Roman Candles alba`
Mägimaran	Potentilla crantzii
Muutlik aster	Aster pringlei	`Casino Montana`
Kellukas püramiidjas	Campanula pyramidalis	`White`
Laiguline leeklill	Phlox maculata	`Omega
Aed leeklill	Phlox paniculata	`David`
Purpur siilikübar	Echinacea purpurea	`White Swan`
Valgeõieline pojeng	Paeonia lactiflora
Faasseni naistenõges	Nepeta x faassenii	`Snowflake`
Virgiina tonditupik	Physostegia virginiana	`Summer Snow` `Alba`?
Suureõieline härjasilm	Leucanthemum maximum	segu
Pikaleheline mailane	Veronica longifolia	`Schneeriesin`
Emajuurelaadne mailane	Veronica gentianoides	`Pallida`
Suureõiene käbihein	Prunella gandiflora	`Alba`
Harilik kitseenelas	Aruncus dioicus
Karpaadi kellukas	Campanula carpatica	`Alba`
Must vägihein	Verbascum nigrum var. Album
Suur tähtputk	Astrantia major	`Alba`
Korea kellukas	Campanula takesimana
Võsa-raudrohi	Achillea ptarmica	`The Pearl`
Aed-kukekannus	var. Album	seemnest
Aed-hortensia	Hydrangea paniculata	`Kyushu`
Harilik tõrvalill	Lychnis viscaria L.	valge vorm
Lainjas hosta	Hosta undulata
Harilik sinilatv	Polemonium caeruleum	valge vorm
Pehme kortsleht	Alchemilla mollis

Minu teekond siia

Tervitus!

Siin ma nüüd olen, alustamas oma esimest aiajuttu. Kuidas ma siia jõudsin? Viimastel aastatel olen palju sellele mõelnud, mis on minu elus tõeline südame kutsumus. 

Lapsepõlves olin loodusega sinasõber. Mulle meeldis väga põhikoolis ja keskkoolis bioloogia. Ülikooli läksingi bioloogiat õppima just seetõttu, et mind on alati vaimustanud kasvav elu minu ümber, mulle meeldib seda avastada ning nautida. Ja kui ma tagasi mõtlen oma lapsepõlvele, siis taimede(ga) kujundamine on samuti olnud asi, mida olen palju katsetanud. Kui ma päris väike olin, said minu käe läbi mitmed pajupõõsad ümarama vormi. Kevadel jällegi hooldasin ma pokusid, neid kammides ja lõigates. 

Ema mind vist veel suurt aeda kujundama ei lasknud või ei taibanud ma seda küsida, seepärast sai oma kujunduse pisike kraaviperv. Minu kallis linnamamma oli see, kes andis mulle täiesti vabad käed oma suvila lillepeenra kujundamisel, see oli temast ääretult armas. See oli mu esimene suurem projekt. Kui hästi või halvasti see välja tuli, see polegi ju tähtis. Veel mõned suvelillepeenrad mu ema aias ja siis jäi asi soiku. Ma polnud varem seda taibanud, kuni ma oma esimese lapsega koju jäin ning aega oli rohkem, et mõtelda oma elu mineviku ja tuleviku peale. 

Ülikoolis sai bioloogiat õpitud molekulaarsemal tasandil. Töökoht oli ka päris molekulides kinni, välja arvatud kolm aastat koolis õpetajana, mis oli ka suurepärane väljakutse. Ja nüüd olen ma leidnud tee aiakujunduse juurde tagasi.